fbpx

Vanemuise juht Aivar Mäe jõudis võidukalt finišisse


Raimu Hanson, Tartu Postimees

Küsimustele vastab Vanemuise teatri juhi ametist koos aastaga 2006 lahkuv Aivar Mäe, keda tema kolleegid pritsisid täis vahuveini, nagu tavatsetakse teha eduka võidusõidu puhul.

Mida tundsite, kui teid jõulukoosviibimisel lavale meelitati ja seal vahuveiniga üle kallati?

See oli uskumatu! Kui nägin šampusepudeleid, siis mõtlesin, et okei, see on ju teater, pudelites on vesi, aga… (naerab laginal) ei olnud!!! Ja ma mõtlesin, et õudne, ma pean veel samal õhtul jõudma ERSO 80. aastapäevale samas ülikonnas. Õudne! Appi! See oli superüllatus.

Nii tähistasid vanemuislased teie lahkumist teatrijuhi ametist, mida on ühtekokku kolm aastat ja neli kuud. Millised olid selle aja kõige raskemad otsused?

Kui ma septembri algul 2003 alustasin, ei olnud raha ega korralikku mängukava. Majanduslikus mõttes oli täiesti lootusetu olukord. Kõige raskemaid otsuseid tuli teha esimesel poolteisel aastal, kui toimus saneerimine ja koosseisude vähendamine. Kehtestasime üsna range kodukorra, edasi elamiseks tuli järgida kõiki reegleid, ja kes reeglite vastu eksis, sai ka nahutada.

Kui te ametisse asusite, oli Vanemuisel võlga umbes kaks miljonit krooni, kusjuures majanduskulude konto riigikassas oli miinuses peaaegu poole miljoni krooniga. Kui suur on võlg praegu?

2007. aastale läheme vastu nulleelarvega, kõik kolm aastat oleme töötanud miinusega. Kui ma tulin, oli Vanemuise eelarve 41 miljonit krooni, 2007. aasta eelarve on umbes 100 miljonit krooni. Vanemuine on nii kunstilises kui ka imagoloogilises mõttes hea teater, rahvast käib etendusi vaatamas meeletult palju, nii et seda võib võrrelda 1980. aastate lõpuga. Ja eks tegelikult teater eksisteerib tänu publikule.

Kuidas on muutunud kolme aasta ja nelja kuuga kriitika suhtumine Vanemuisesse?

Kriitika järgib seda kommet, et maaslamajat ei lööda. Kui Vanemuine oli raskes seisus, kirjutati temast vähe ja peamiselt raha kontekstis. Selge see, et mida paremini teatril läheb, seda rohkem tuleb kriitikat. Me jälgime kriitikat. Kas me aktsepteerime seda või mitte, see sõltub paljuski kriitikast endast.

Teie tulekuga kaasnes hirm, et majanduskitsikuse tõttu loobute Vanemuise kolmežanrilisusest sõnalavastuste kasuks. Kuidas hindate praegust draama, tantsu ja muusikateatri suhet Vanemuises?

Ma arvan, et tantsu, draama ja ooperi balanss on väga hea. Ei puudu meil ka muusikaližanr, kuigi see on tagasihoidlik, võiks suurem olla. Soovitud balanss – 50 protsenti draamat ja ülejäänud 50 protsenti moodustavad tantsu- ja muusikalavastused –, on saavutatud.

Millised on Vanemuises viimaste aastate loomingulised suursaavutused?

Häid asju on palju. Draamas kindlasti «Taarka» ja «Sada aastat…», mulle endale meeldis väga Mati Undi lavastatud «Romeo ja Julia». Ooperitest olen ma eriti rahul «Võluflöödiga», tantsust «Pähklipurejaga». Minu meelest on kõik žanrid Vanemuises praegu üsna tugevad.

Vähemalt üks koht on Vanemuises siiski nõrk – draamajuht. Kuuldavasti 1. augustini 2007 on selles ametis kohusetäitja draamatoimetaja Sven Karja. Mis saab edasi?

Küsimus on selles, mis on draamajuhi funktsioon. Me ei otsi peanäitejuhti, sest täna kaardil olevate inimeste seas, kes oleksid reaalsed draamajuhiks tulijad, sellist persooni ei ole. Ma arvan, et hetkel on teatril vaja eelkõige lavastajate paljusust. Sven Karja on näitekirjanduses kodus, pealekauba on ta ise näidendite tõlkija. Tema teadmised on väärt seda, et aasta pärast joondub draamatrupp tema järgi. Selle lühikese ajaga, mil ta on olnud draamajuhi kohusetäitja, on ta mõningas mõttes korda saatnud tunduvalt rohkem kui mõni draamajuht aastaga.

Vanemuise juhi ameti võtab teie käest üle Paavo Nõgene. Temast saab Eesti noorim teatrijuht. Kas te ei karda?

Minu süda on tema suhtes väga rahul. Oleme Paavoga töötanud viimased kaks aastat nii, et oleme koos arutanud teatrijuhi kontekstis kõik probleemid läbi, ma ei ole suhtunud temasse kui alluvasse, vaid kui teatrijuhti. Ja lõppeval aastal on tal olnud sisuliselt kõik pädevused ja võimalused olla teatrijuht, ta sai kõike ise teha ja otsustada, aga ka minuga kõiki otsuseid läbi arutades. Mu süda ei valuta, et ma pean sellise väärika teatri üle andma Paavole. Kõik need otsused, mida ta on langetanud, on õigesti langetatud.

Kas te saite kolme aasta ja nelja kuuga teada, mis on teater?

Ma arvan, et seda ei suutnud ammendavalt lahti mõtestada isegi mitte Stanislavski, mis siis nüüd veel minust rääkida. Aga mul on üks arvamus siiski – teater on inimesed.