Vanemuise “Jäine mõrv” pakub kerget meelelahutust
Liina Valdre, Eesti Päevaleht
“Jäises mõrvas” on olemas kõik see, mis toob saali võimalikult suure hulga publikut.
Leino Rei debüütlavastus “Jäine mõrv” on tüüpiline mõrvamüsteerium, žanr, mille kirjutamisel on mitmed reeglid, mida tuleks järgida. Kõige olulisemal kohal on sündmustik, tegelaste tunded ja mõtted on sekundaarsed.
Kuritegu peab toimuma võimalikult teose alguses ja mõrvariks ei tohiks olla müstiline mees, kes ilmub välja alles teose viimasel leheküljel või lavastuse viimasel minutil. Soovitavalt võiks kuritegu olla usutav ja selle lahenduskäik loogiline. Mida rohkem ootamatuid pöördeid, seda parem, kuid seda siiski ainult seni, kuni autor nendes ise suudab orienteeruda ja omadega metsa ei lähe.
Mõrvaloo teatrilavale toomisel jäävad need reeglid kehtima, lavastaja ülesanne on hoolitseda selle eest, et kõik jõuaks ilusasti ka lavalt saali. Tõlgendada ei ole siin suurt midagi.
“Jäine mõrv” on lugu, mis jookseb kenasti oma reeglipärase lõpuni ja mille puänt peaaegu lunastab selle, et sündmustik ei olnud loogikavigadest vaba. Kohati kiskus isegi absurdiks.
Loo peategelasteks on kaks kriminaalkirjanikku, Paul Riggs (Hannes Kaljujärv) ja Harold Kent (Jaan Rekkor), kelle aastatepikkune, näiliselt sujuv koostöö ei saa erinevatel põhjustel enam jätkuda. Ambitsioonid ja intriigid, raha ja armastus – rohkem polegi vaja selleks, et saaks alguse sündmuste jada, mida kontrollib kord üks, kord teine, ja mis lõpuks ei allu enam kummagi kontrollile. Jaan Rekkor ja Hannes Kaljujärv on laval suurepäraselt koos mängiv paar. Nende reageeringud on kiired ja täpsed, partneritunnetus on hea, dialoog mõjub ehedalt.
Tüüpiline Vanemuine
Paraku on mõlema mängus ka maneerlikkust ja varasematest lavastustest üle võetud stampe. Hannes Kaljujärve “ollalaa” on Tartu publikule juba mitmest varasemast lavastusest tuttav. Sama tuleb öelda ka Riho Kütsari inspektori rolli kohta, mis on äravahetamiseni sarnane tema osatäitmisega Mart Kolditsa lavastatud “Hüppajates”, kus ta kehastas samuti inspektorit.
“Jäine mõrv” ei ole näidendina kõige tugevam, kõik on justkui õige ja olemas, kuid kohati on tunda ülepingutamise maitset. Algaja lavastaja, kelle eesmärgiks ehk ei olegi edasi anda sügavat filosoofilist ideed, vaid jutustada üks põnev lugu, vajaks ehk tugevamat alusteksti.
Ilmselgelt on lavastaja teinud ka omapoolseid kärpeid, sest kuidas muidu seletada, et üks kavalehel kirjas olevatest tegelastest lavale ei ilmunudki, mis lisab niigi segasesse loosse segadust veel juurde.
Tegemist on võrdlemisi tüüpilise Vanemuise teatri lavastusega. Kerge meelelahutus inimestele, kes tulevad pärast tööd teatrisse meelelahutust otsima. Kui kõrgemaid ootusi ei ole, siis selle sealt ka leiab.