Vanemuise “Hüljatud”
Ma arvan, et kui “Rooside sõjas” oleks küsimus: “Nimeta maailmakuulus muusikal,” siis tuleks mängulaualt kindlasti välja “Hüljatud”. Tõesti, kas on keegi, kes ei ole sellest muusikalist kuulnud või seda näinud? Ma julgen kahelda, aga kui selline blogilugeja ikkagi leidub, siis õnneks on võimalik seda lavastust detsembris Vanemuises veel näha.
“Hüljatud” põhineb Victor Hugo romaanil, mis räägib inimlikkusest, empaatiavõimest, armastusest ja uute võimaluste andmisest. Tegevus leiab aset 19. sajandi Prantsusmaal, kus noored inimesed asuvad barrikaadidele võitlema lootuses, et vaeseid ja unustatuid ootab ees parem tulevik. See on südamlik, aga samas põnevust tekitav lugu, mille Vanemuises on lavastanud Samuel Harjanne Soomest.
Nagu sellistes suursugustes lavastuses ikka, siis on suuremates rollides erinevates etendustes erinevad näitlejad. Muide, mitmed neist on “Hüljatutes” samades või teistes rollides mänginud ka 2001. aastal, kui seda Tallinna Linnahallis lavastati. Nüüd, Vanemuise suures majas, mängis peaosa ehk Jean Valjean’i Mikk Saar. Ta on ise selle rolli kohta öelnud, et see on talle suureks väljakutseks. On näha, et tehtud on palju tööd ja kulunud hulk närvirakke, kuid võib öelda, et see töö on kandnud vilja ning Saar teeb “Hüljatutes” suurepärase ja väga usutava rolli. Mikk Saar pole ju ise mingi vanamees, aga see, kuidas tema karakter lavastuses muutub – üsna noorest mehest saab lõpuks vana ja väsinud härra – on hästi mängitud.
Lisaks peategelasele särasid sel korral laval eriti eredalt Tamar Nugis, kes kehastas inspektorit, ja Hannes Kaljujärv, kes oli kõrtsu peremees. Nad mõlemad olid negatiivsed tegelased. Nugis oli oma rollis väga väljapeetud ja tema vokaalsed võimed on kiiduväärt, tema hääles on palju värve. Kaljujärv sai aga mängida kohati päris koomilist pahalast ja tema esituses meeldis mulle kõige enam “Kõrtsuperemehe” number, mis oli väga ägedalt lavastatud. Lisaks neile oli laval veel palju andekaid näitlejaid, sealhulgas lapsi, kes laulsid nagu inglid, ja ooperikoori liikmeid, kes tulid lavale ja panid proovile oma näitlemisoskuse.
Lavakujundus ja dekoratsioonid väärivad selles lavastuses samuti tähelepanu. Dekoratsioone on palju ja neid liigutatakse pidevalt, et tekiks uus sündmuskoht, aga need suured muudatused toimuvad kui võluväel ja ma olin mitmel korral hämmastunud, kuidas nii suur lavapaigutuse muutus saab toimuda nõnda kiiresti ja märkamatult.
Muusikalid on ikka võimsad küll, eriti “Hüljatud”. Ma isiklikult muusikale väga sageli vaatamas ei käi, kuidagi on lihtsalt juhtunud, et draamatükid satuvad minu valikusse sagedamini. Siiski tuleb tõdeda, et pärast muusikali vaatamist tunned kohe, et käisid vaatamas tõelist vaatemängu. Kui laval annab endast maksimumi korraga pea 60 inimest, mängib Vanemuise Sümfooniaorkester ja laulab ooperikoor, siis ei ole võimalik külmaks jääda, vaid tuleb elada kaasa – südames tunda, et sa näed pealt midagi erakordselt võimsat.