fbpx

Vanemuise hooaeg avanes kunstiajaloolise sensatsiooniga


Vanemuise 150. hooaja alustuseks oli kavandatud reedeks ridamisi väiksemaid ja suuremaid sündmusi. Nende hulgast kujunes sensatsiooniliseks teatri suures majas maalinäituse «Vanemuislased kunstis» avamine, sest selle krooniks eemaldati kate Aleksander Vardi pannoolt «Otepää maastik», mille saatus oli aastakümneid teada vaid mõnele üksikule.

Vanemuise suure maja jalutussaalis on avatud näitus «Vanemuislased kunstis», mis valmis kunstiteadlase Reet Margi, teatri peakunstniku Maarja Meeru ja teatri turundusjuhi Ave Svartsi koostöös.

Kui kate pannoolt oli langenud, ütles kunstiajaloolane Reet Mark, et tegemist on lähimate aastakümnete ühe suurima sensatsiooniga. Pannoost andmeid otsides ta neid ei leidnud. Ühe kataloogi järgi võis «Otepää maastik» olla Tartu kunstimuuseumis vaatamiseks välja pandud 1961. aastal Vardi isikunäitusel, aga Reet Mark ei usu seda. «Kunstimuuseumis ei olnud sellist seina, kuhu nii suur pannoo näitusele panna,» ütles ta.

80 aastat tagasi

Vanemuise suure maja asemel seisis enne sõda hoopis teistsuguse arhitektuuriga teatrihoone, mille uuendatuna avamisel 3. septembril 1939 nägid teatrihuvilised kaht pannood.

Reet Margi sõnul kujundati Armas Lindgreni aastal 1906 loodud juugendstiilis hoone Arnold Matteuse poolt väga õnnestunult ümber. Tähtsaima uuendusena valmis moodne teatrisaal, vanast teatrisaalist sai aga kontserdisaal. Selle fuajeesse, kus trepiotstel seisid August Weizenbergi skulptuurid «Koit» ja «Hämarik», telliti Tartu maavalitsuse algatusel kaks pannood.

Tellimused hiigelsuurtele maalidele, mõlemad 3 x 5 meetrit, anti Villem Ormissonile ning Aleksander Vardile, kelle perekonnanimi oli toona veel Bergman.

Mõlemad pannood kujutasid Otepää maastikku – Ormissonil esiplaanil Pühajärv, Vardil maalipinna keskel viljalõikus ja tagaplaanil Pühajärv. «Maalid valmisid 1939. aasta aprillist augustini ning olid väga head,» lisas Mark. «See, et pannoosid valiti tegema just need kunstnikud, on vägagi arusaadav, sest mõlema puhul saab sel perioodil kõneleda loomingulisest kõrghetkest.»

Kultuuriloolane, kirjanik ja näitleja Enn Lillemets rääkis samuti, et Vardi ja Ormisson olid 1930. aastate lõpus oma loomingulises tipus. «Mõlemad olid Pallase kooli õppejõud ja ma kujutan ette, et nad ei saanud maalida allapoole oma tipptaset, sest õpilased ju vaatasid, nad olid õpilastel nagu peo peal,» ütles Lillemets.

Pannoode saatus

Vanemuise turundusjuht Ave Svarts rääkis Vardi pannoo avamisel hiigelmaalide kurvast saatusest. Need oli Vanemuises seintel 1944. aastani. Pärast Saksa vägede lahkumist asuti teatrit evakueerima. Teatri kunstnik Voldemar Peil keeras maalid, mis olid kaasavõtmiseks liiga suured, ümber dekoratsioonisamba rulli ja peitis teatrifuajee trepialusesse koristajaruumi. Kuigi maja kannatas tulekahjus, jäid maalid alles ja anti sõja lõpul üle Tartu kunstimuuseumile.

«Nende tööde kohta ei olnud muuseumis jälgegi, mitte ühtegi paberit. Selles ei ole aga midagi imelikku, arvestades aega, kui see kõik juhtus,» ütles Svarts.

Ormissoni 100. sünniaastapäeva puhul 1992 korraldatud suureks isikunäituseks toodi tema pannoo «Pühajärv» muuseumi kogust välja ja see on olnud sellest ajast Vanemuises publiku silmade ees. Vardi teos jäi endiselt dekoratsioonisamba ümber rulli, kus teda oli näinud ainult mõni inimene, kes valmistas ette Ormissoni näitust.

Pärast Raadile kolimist

Kunstimuuseum kolis eelmisel aastal oma varad Vallikraavi vanast lagunevast majast ERMi uutesse hoidlatesse Raadil. Sealjuures selgus, et ka Vardi töö on alles – teos, mis oli Eesti kunstiajaloo seisukohalt kadunud, sest seda pannood nagu polekski 75 aastat olemas olnud.

«2019. aasta märtsis rullisime koos kunstimuuseumi spetsialistide ja restauraatoritega lahti hiigelsuure, vana ja väärika, aga sellel hetkel ka pisut õnnetu maali,» ütles Svarts. «Oli selge, et see töö tuleb taas vaatajate ette tuua. Ja ei ole sobivamat hetke kui Vanemuisejuubelihooaja avamine.»

Edasiseks oli Svartsi sõnul tarvis ainult head tahet ja lahkeid toetajaid. Tulemus – restaureeritud pannoo – on nüüd taas kõigile imetlemiseks Vanemuise suures majas.

«See hetk on ajalooline, terve eesti kunstiajaloo seisukohast haruldane, et äkki avaneb ühe meie tippkunstniku tippteos,» ütles Enn Lillemets.

Pannoo restaureerisid Merike Kallas, Kristjan Müil, Kristina Ribelus ja Kaisa Milsaar H&M Restuudiost ja Eesti kunstiakadeemiast. Nad tegid seda Vanemuise suure maja jalutussaalis. Aega kulus selleks kümmekond päeva.

Pannoo taastamist toetasid Svetlana ja Andrei Sõritsa, Lea ja Verni Loodmaa, Kadri ja Alar Kroodo, Endla ja Peep Pree, Kersti ja Neinar Seli, Kristina ja Veljo Ipits ning Maigi ja Jüri Külvik.

(Tartu Postimees, 7.09.2019)