fbpx

Vanemuise finantsjuht käib kikivarvul


Tartus mürtsub suvi läbi pill ja kõlavad meelad saksofoniviisid. Ehkki Vanemuise finantsjuhil Toomas Petersonil võiks suvi olla tavapärasest justkui vähem töine, kulub kogu vaba aeg suveürituste korraldamisele.
Selle meeldiva koorma võttis Peterson endale kaela kuus aastat tagasi.
MTÜ Puhkpilliorkester Tartu juhatuses olid vanad inimesed, kel tervis ei pidanud, ja suuri tegusid enam ette ei võetud. Noortel pillimängijatel läks närv mustaks ja tehtigi selline hullumeelne temp – võeti ühingu juhtimine üle.
Nüüdseks on hulka Tartu puhkpillikooslusi koondavas ühingus vanadest tegijatest järele jäänud kuus-seitse inimest. Et noortel aga sära silmist ei kaoks ja sirakat jätkuks, peab ühing endale ise tegevust leidma, räägib Peterson.
Selleks see pill siin suvel mürtsubki. Et pillipuhujad omaette harjutades ära ei tüdineks, korraldab Peterson koos meeskonnaga suvi läbi vältavat promenaadikontsertide sarja «Emajõe suvi» ning ühel juulikuu nädalavahetusel toimuvat rahvusvahelist puhkpillifestivali «Mürtsub pill».

Kirg tekkis bändis

Mees ise mõtleb, et saksimängu kirg tekkis temas just tänu sellele, et ta mängis muusikakooli päevil bändis, mitte ainult üksinda kodus või klassiruumis.
Üks bändikaaslasi oli praegune Vanemuise muusikajuht Hendrik Vestmann, kellega nüüd, pea kakskümmend aastat hiljem, taas teed ristusid.
Miks läks üldse noormees, kes lõpetas kaks korda lastemuusikakooli, õppima hoopiski majandust?
Kui Petersonile koolis isiksusetesti tehti, selgus, et ta võiks suurepäraselt hakkama saada nii matemaatika kui muusika valdkonnas. 1992. aastal jäi praktilisem eriala lihtsalt peale.Ent juba pangas töötamise ajal tungis loominguline lähenemine ustest ja akendest sisse.
«Eks firma nägi minus kohalikke kliente teenindavat kohalikku inimest, kelle arvamus firma üldiseks arenguks pole oluline,» meenutab Peterson. «Mina jälle tundsin, et mul on mingid mõtted, vaja teha midagi enamat.»
Ta töötas vahepeal mööblitööstuses, aga pidi ka seal oma ideid kammitsais hoidma. Siis tuli Vanemuine, mille etteotsa oli just asunud Aivar Mäe. «Avastasin, et Aivar Mäe kõike seda minult tahabki, mis ma olin eelmises kohas välja mõelnud,» on ta ülimalt rahul.
Ehkki teatris on raske, ei tahaks kaks ja pool aastat seal finantsjuhina töötanud Peterson enam lihtsaid asju ette võtta.
Mäe eeskuju mõjub igal juhul innustavalt. «Mida hullem seis on, seda rõõmsam Mäe välja näeb. See paneb iseenda ka liikuma,» räägib Peterson.

Raha kui vahend

Ehkki tema töö on Vanemuises raha liigutada, ei pea ta raha esmatähtsaks. Võid ju algaja kätte miljoni anda, aga tema teeb selle eest keskpärase etenduse. Anna aga sama summa inimesele, kes on muidu saanud hakkama piskuga, ja saad tõelise suure paugu.
Seega: raha on vaid vahend heade asjade elluviimiseks, ei midagi enamat, usub Peterson.
Aga kui olekski piisavalt raha, ei tahaks ta endale võtta kohustusi, mida ei suudaks ellu viia.
Peterson on muu hulgas ka Tartu hansapäevade finantsjuht ning draamafestivali korraldava sihtasutuse Eesti Teatri Festival nõukogu liige. Mõlema ürituse eelarve on mitu miljonit, kolm kuud vältaval muusikafestivalil aga vaid paarsada tuhat.
Kui aga keegi annaks «Emajõe suve» jaoks hoobilt miljoni, ei oleks ta sellega nõus, sest siis tekib oht, et ta lubab rohkem, kui suudab ellu viia.
Tundub, justkui oleks tegu külmalt kalkuleeriva inimesega, kuid ei – just kultuuris ei tohi tema sõnul iialgi külmalt kalkuleerida. «Jalad peavad olema küll maa peal, aga see peab olema kogu aeg varvastel käimine, et nibin-nabin kolm senti on vahepeal maast puudu,» tõdeb ta.

Püüelda enamat

Kaks ja pool aastat tagasi tegi kogu Vanemuise meeskond tööd selle nimel, et teater madalseisust välja tuua, nüüd arvab aga nii mõnigi, et asjad on kenasti paika loksunud ja võib jalad seinale lüüa, muretseb Peterson.
Ometi tuleks pidevalt püüelda enamat.
Samamoodi taunib ta seda, kui inimene mõtleb, et teeks ühel õhtul etenduse kuidagi ülejala ära, seekord paremini lihtsalt ei jaksa.
«See ei ole ainult selle maja probleem,» tunnistab ta. «Keegi töötajatest või bändikaaslastest arvab, et ikka võib ühe korra lõdvaks lasta. Aga tegelikult ei või, sest publik kujundab just selle ühe etenduse või kontserdi pealt oma otsuse – kas ta tuleb järgmisel korral või mitte.”Siin on heaks indikaatoriks Tooma abikaasa Kristina, kes käib ikka aeg-ajalt Vanemuise etendusi vaatamas. Eks ta avaldab ka arvamust, mis meeldis, mis mitte. Tema juba midagi enda teada ei jäta, tunnistab mees.
Kristina, kes varem töötas Tammeka jalgpalliklubi raamatupidajana, täidab nüüd juhuse tahtel sama klubi tegevjuhi kohuseid. Tänu sellele on ta ka suur jalgpallifänn.
«Mind paneb natuke muretsema, et ETVst tuleb nüüd kuu aega ainult jalgpalli vaadata,» naerab Peterson.

Pere esmatähtis

Ent tänu abikaasale on mees õppinud aega ja perekonda väärtustama. Veel enne esimese tütre sündi teadis ta väga hästi, mis tunne on oraval rattas – kui oledki nii töös sees, et ei suuda enam ümber lülituda.
Kui aga lapsed sündisid ja naine juba päris kõva häälega plõksima hakkas, tuli hakata jõuga perele rohkem aega pühendama.
«Kui on tagala iseenda jaoks, on keegi, kes ootab ja kellega on mõnus, siis seda ei tohi käest ära lasta. Kui ma sellise asja käest ära lasen, siis on ikka mage küll,» teab mees.
Tütretirtsude naerukilked on need, miks Peterson nüüd ka ansambliproovides aega niisama raisata ei taha. Kui on ikka mage proov, ütleb ta meestele, et täna pole mõtet jamada. Sest sama särtsu, mille ta muidu sai pillimängust, saab nüüd kätte tütardega mängides.
Ka linnas elamisele ei taha Toomas Peterson enam mõelda. Poolteist aastat tagasi Mäksa valda ostetud ajalooline talukoht on kui paradiis – astud uksest välja ja võid põlispuude all värske õhu mürgituse saada.

CV
• Sündinud 1. jaanuaril 1974.
• Õppinud Tartu 10. keskkoolis (tänane Mart Reiniku gümnaasium), lõpetanud kaks korda Tartu I muusikakooli (klarneti ja saksofoni erialal), omandanud Tartu Ülikoolis majandusteaduste bakalaureuse kraadi.
• Alates 2003. aasta septembrist Vanemuise teatri finantsjuht.
• MTÜ Puhkpilliorkester Tartu juhatuse esimees.
• MTÜ Lauluselts Con Vivo juhatuse liige, Lions-Club Tartu Taara liige.
• 2002. aastal pälvinud Tartu linna kultuurikandja tiitli rahvakultuuri alal.