Vanemuise „Figaro pulm“ võlub hea ansamblimänguga

Teater.Muusika.Kino – Tiina Õun

Wolfgang Amadeus Mozarti ooper „Figaro pulm”, Lorenzo da Ponte libreto Pierre-Augustin Caron de Beaumarchais’ komöödia „Le mariage de Figaro ou la folle journée” ainetel. Muusikajuht ja dirigent: Lauri Sirp. Lavastaja: Indra Roga (Läti). Dekoratsioonikunstnik: Mārtiņš Vilkārsis (Läti). Kostüümikunstnik: Anna Heinrihsone (Läti). Koreograaf: Inga
Raudinga (Läti).
Osades: Figaro — Atlan Karp; Susanna — Pirjo Püvi; krahv Almaviva — Taimo Toomast; krahvinna Almaviva — Alla Popova või Karmen Puis; Cherubino — Maria Kallaste; Marcellina — Valentina Kremen; dr Bartolo — Taisto Noor või Märt Jakobson; don Basilio — Mati Korts; Barbarina — Merle Jalakas; Antonio — Jaan Willem Sibul jt.
Esietendus Vanemuise väikeses majas 24. ap rillil 2010.

Muusika olgu draama või draama muusika teenistuses?

XVIII sajandi lõpu Euroopas oli esindatud kolm ooperiliiki: aristokraatlik, virtuooslike aariatega tõsine ooper, itaalia opera seria, koomiline itaalia traditsioonidega opera buffa ja austriasaksa Singspiel (laulumäng). Opera seria ainestik võeti antiikmütoloogiast, opera buffa sisu ja tegelased pärinesid aga reaalsest elust, muusika oli lihtne ja kõigile mõistetav; sellele lähedane Singspiel aga võlus oma rahvuslikkuse, saksakeelse esituse ja kõnedialoogidega.
Kuigi Mozarti loomingus on esindatud kõik need kolm liiki, tõusid selles esile eelkõige opera buffa ja Singspiel. Ka „Figaro pulma” on määratletud opera buffa’na. Selle žanri mängulaad ja tegelased olid üle võetud itaalia rahvaliku teatri commedia dell’arte maskikomöödiatest, mille iseloomulikeks tegelastüüpideks olid rikas ja ihne vanahärra, teravmeelne linnasulist teener, rumalalt targutav vana doktor või advokaat jne.
Viini Burgtheateris 1. mail 1786 esietendunud „Figaro pulm” („Le nozze di Figaro”) Beaumarchais’ komöödia „Le mariage de Figaro ou la folle journée” ainetel ületab aga kaugelt selle n-ö kerge meelelahutusliku žanri piirid. Kuigi vastavalt opera buffa’le on selles
ohtralt situatsioonikoomikat, vaimukat ja teravmeelset teksti ning naljakaid karaktereid, on helilooja ühendanud „Figaro pulmas” erinevaid jooni peaaegu kõigist XVIII sajandil käibel
olnud ooperižanreist. Erinevalt traditsioonilisest itaalia koomilisest ooperist on Mozart suurendanud „Figaro pulmas” ansamblite osatähtsust. Ta on tegelasi iseloomustanud küll kaunite ja nõudlike aariate kaudu, kuid pöördelisemad sündmused arenevad ansamblites
ja retsitatiivides.
Kui Mozarti eelkäija ooperi reformijana Georg Willibald Gluck ja tema libretist Ranieri de’ Calzabigi seadsid eesmärgiks panna muusika draama teenistusse ning Gluck suurendas oma
oopereis lavalise tegevuse ja teksti osa, allutades muusika neile, siis Mozart pidas tähtsamaks muusikat. „Ooperis olgu poeesia muusikale kuulekas tütar,” kirjutas ta. Mozart andis erinevaid peeneid karakterinüansse just muusika kaudu, muusika pidi kandma kogu dramaturgiat ja sündmustik olema muusika käsutuses. Ooper „Figaro pulm”, esimene Mozarti kolmest koostööst libretist Lorenzo da Pontega, on selle ehe näide.

Vabadus ja õnn on illusioonid, mille poole püüeldakse, puhas armastus andestab kõik, see on ainus, mis päästab maailma…

Läti lavastaja Indra Roga on teinud Vanemuise ooperitrupiga varemgi koostööd, meenutagem mõni aasta tagasi lavale tulnud Händeli „Acise ja Galatea” vaimukat lavastust. Ta on sõnateatri taustaga näitleja-lavastaja, kuid teinud edukalt viimastel aastatel ka muusikalavastusi. 2009. aastal pälvis Indra Roga Arthur Honeggeri oratooriumi „Jean d’Arc tuleriidal” lavastus Läti muusika aastaauhinna. Nii nagu oli Händeli „Acise ja Galatea” lavastus nii on ka Mozarti „Figaro pulm” värske ja tehtud hea huumoriga.
Oma „Figaro pulma” napi kontseptsiooni avab Indra Roga kavalehel: „Vabadus ja õnn — need on illusioonid, mille järele jookseb inimene terve elu hiiglasliku süsteemi labürindis, mille ta on ise loonud ja mida ta pidevalt kindlustab erinevatel viisidel: raha, hirmu, salatsemise ja sõdadega… [- – -] Figaro pulma teemaks on õnne poole püüdlemine. Pulm on järsk suunamuutus elus, uue maailma sündimine asjade senist korda muutes. [- – -] Ainsaks mõtteks osutub puhas armastus, mis andestab kõik. Ja see on ainus, mis päästab maailma…”
Lavastus toob meid enam-vähem tänapäeva. Siin ei saa ajada näpuga järge libretos või kavalehe sisuseletuses — tegevuspaiga kirjeldused ei vasta päris sellele, mis toimub laval (ehk oleks otstarbekas neid kavalehel pisut kärpida või muuta?). Lavastaja mängib sümbolitega.
Esimeses vaatuses avaneb laval USA presidendi residentsi Valge Maja ovaalsaali meenutav kabinet, lava keskel kirjutuslaud, tagaplaanil ristatud lipud, paremal ja vasakul valge diivan,
seintel USA presidentide portreed (jõudsin tuvastada Georges Washingtoni, Abraham Lincolni, Franklin Delano Roosevelti). Sündmuspaiga interjööri (libreto järgi oleks see Susanna tuba krahv Almaviva lossis) ei saa absolutiseerida — Valge Maja interjöör on vaid
üks sümboleid, olgu tegemist võimu, rikkuse või vabadusega… Lavastaja on kasutanud ka ohtralt vabamüürlusele vihjavaid detaile (Figaro tööriistad — sirkel ja nurklaud, millega ta mõõdab maailmakaarti; Figaro ja muu teenijaskonna tumehallides toonides rõivaste rinnataskule on tikitud „kõikenägev silm” kui firma logo, see on tätoveeritud ka Figaro käsivarrele, jne; vihjeid on ka koori liigutustes). Vabamüürluse ideoloogia ja sümboolikaga seostatakse Mozarti oopereist eelkõige 1791. aastal esietendunud „Võluflööti”. Tõsi küll, on teada, et helilooja oli astunud kaks aastat enne ooperi esietendust, 14. detsembril 1784 Viini vabamüürlaste looži Zur Wohltätigkeit liikmeks. Miks mitte ka antud kontekstis sellele
vihjata. Niisiis, kõik viitab hiiglasliku süsteemi labürindile, mille inimene on enda jaoks loonud, ihaldades võimu, raha, õnne, paremat elu…
Teel õnnele (ooper lõpeb kahe paari, Figaro ja Susanna ning krahv ja krahvinna Almaviva õnneliku teineteise leidmise ja andestusega) hakkab lavaruum järk-järgult interjöörist puhastuma (loe: üleliigsest vabanema). Teises vaatuses jääb seinale vaid kaks portreed,
kadunud on kirjutuslaud, ainult üks sohva seisab paremal, tagaplaanil on virnas kohvrid; nurklaud, sirkel jt tööriistad on pakitud kasti. Kolmandas vaatuses, mis kulmineerub Figaro
ja Susanna ning Marcellina ja Basilio pulmadega, on tuba juba täiesti tühi. Ooperi IV vaatus toimub lossiaias, lava keskel üksik hõbedane loorberipuu, vasakul ja paremal lossi seinad. Lavakujunduses domineerib valge värv, mille taustal tõuseb esile krahv Almaviva ja krahvinna valge-tumesinine palett, kadunud on hallid toonid — esile tõuseb kõike puhastav armastus, intriigid taanduvad.
„Figaro pulma” on nimetatud ansambli- või karakteriooperiks, selle üksteist tegelast moodustavad suurepärase karakterite galerii: armuseiklusi janunev krahv Almaviva ja suursugune krahvinna Almaviva, leidlik Figaro ja särtsakas Susanna, paaž Cherubino, kasuahned intrigandid Marcellina ja doktor Bartolo ning muusikaõpetaja don Basilio. Da Ponte teravmeelne libreto annab palju võimalusi situatsioonikoomikaks. Indra Roga oskab luua hea lavaansambli, Vanemuise lavastus on selle suurepärane näide. Kogu „pöörase
päeva” („Pöörane päev ehk Figaro pulm”) tegevus kulgeb tempokalt kuni lõpuni välja: krahv jahib noort Susannat ja püüab eesmärgi saavutamiseks kehtestada feodaali „esimese öö õigust”; vananev majapidajanna Marcellina jahib Figarot, kes on talle võlgu; Marcellinat toetab dr Bartolo, kes tahab kätte maksta Figarole krahvinna kaotamise eest krahvile; krahvinna on õnnetu oma mehe truudusetuse pärast; segadust tekitab juurde paaž Cherubino,
kes on armunud kõigisse naistesse; intrigandist muusikaõpetaja Basilio teravdab pinget ja tekib skandaal. Lõpuks kõik laheneb, õiged paarid saavad kokku ja kahetsevatele patustele
antakse andeks.

Ansambli hing on Taimo Toomast

Vaatamata rasketele soolonumbritele ja keerukatele ansamblitele on lauljad pidevalt tegevuses ja liikumises. See peatub vaid koori kommenteerivate etteastete ajal. Kogu ansambli hing näib olevat krahv Almavivat kehastav Taimo Toomast, kes selle osaga tegi come back’i Eesti ooperilavale. Kuigi tema hääl ei säranud seekord nii nagu seitse aastat tagasi Estonia laval kuuldud „Don Giovannis”, kus ta külalisena nimiosa laulis, oli see igati nauditav esitus — nõtke fraseerimine, eestikeelne tekst jõudis hästi saali, varjundirikas laulmine ja rollikujundus. Mängis ehk üle? — Meki asi, ehk oleme loonud endale liiga stereotüüpse ettekujutuse Almaviva rollist. Seekord läks üks uitmõte Tom Hulce’i loodud kapriissele ja sarmikale Mozartile Miloš Formani „Amadeuses”. Igatahes tasandas Toomast tublisti Atlan Karbi kohmakavõitu ja pigem talupoeglikku Figarot, kuigi viimases vaatuses („Te vaesed totrad
narrid…”) avas Karp end meeldivalt varjundirikkamalt — arenguruumi on veel palju. Tal on küll suur ja võimas baritonihääl, ent puudu jäi nõtkusest ja värvidest, teravmeelsest huumorist!! Muidu ei mõju see roll tõepäraselt (ei ole usutav, et Figaro võiks õpetada Almavivale balletti, ei ülekantud ega otseses tähenduses — „Kui tahab õpetust krahv Almaviva…”; üheplaaniliseks jäi ka Cherubino pügamise ja pilamise kuulus stseen: „Enam eales sa ringi ei lenda…”).
Pirjo Püvi krahvinna kammerneitsi Susannana on särtsakas blondiin ja mõjub selles rollis üsna ootuspäraselt. Tal on kaunis kristalne sopranihääl ning hea lavaline liikumine. Kohati jäi puudu ehk alumistest nootidest. Võluvalt mängib ta välja nii koketsed stseenid Almavivaga kui ka Figarot õrritades, noorele paažile Cherubinole armastuskunsti õpetades või oma emandat armuintriigides toetades.
Alla Popova krahvinna on usutav, tema soolonumbrid on kaunilt kujundatud, hea fraseerimisega, meisterlikult lauldud kaunistustega; tal on ilus, mahlakas ja varjundirikas, vabalt voolav sopranihääl. Tööd tuleks teha väldetega eesti keeles laulmisel (nt „selles
ruttus jäi neil panemata pittsat…”). Samad soovitused oleks ka muidu Barbarinana toreda koomilise rolli kujundanud Valentina Kremenile („ma nõrgen…”jne). Ka Karmen Puis samas
osas jättis hea mulje. Tema hääletämber näis paremini sobivat ansamblis Pirjo Püvi kõrge sopraniga. Paraku õnnestus teda kuulata vaid kontrolletenduse salvestuse vahendusel, mis ei andnud kahjuks (just vokaalses mõttes!) päris õiget ülevaadet tegelikust esitusest.
Igas mõttes tõeliselt meeldiva üllatusevalmistas krahvi paaži Cherubinona debütant Maria Kallaste. Selle teismelise nooruki osa on n-ö naislauljate „püksiroll”, traditsiooniline metsosoprani partii. Maria Kallaste võlus nooruki õhinaga täiskasvanute maailma avastades ja õukonna intriigides osaledes, pidevalt mingitesse segadustesse sattudes, krahvile jalgu jäädes ja sellest naiste abiga välja rabeldes, kandes vaimukalt välja kogu situatsioonikoomika. Ta sulandus oma noore häälega meeldivalt ansamblisse ja laulis soolonumbrid peaaegu laitmatult — roll oli nii mänguliselt kui ka vokaalselt hästi tehtud. Mõnusalt karikeerivalt vihjab kostüümikunstnik Cherubino ruudulise kostüümiga tänapäeva teismeliste poiste ruudulise-eelistustele.
Kõrvalosadest tõstaksin esile Merle Jalaka Barbarinat. Tema esitatud IV vaatuse „Nõela laul” on hea näide sellest, kuidas nii vokaalselt kui ka mänguliselt väärtustada üht pisirolli — see
oli tõeliselt armas ja nauditav.
Taisto Noorel leidus võrreldes Märt Jakobsoniga nii hääles kui ka mängus rohkem värve vananeva doktor Bartolo kehastamisel.
Lavastaja ja muusikalise juhi hea koostöö

Vaadeldava lavastuse tõstab eriti esile lavastaja ja muusikajuhi väga hea koostöö, see hingab koos muusikaga. Lauri Sirbi head tempod käivitasid hoogsa etenduse ja vaatamata üksikuile
viperustele kõlas orkester kergelt ja Mozarti-päraselt, Vanemuise koor on aga juba varemgi kiidusõnu pälvinud. Retsitatiive saatis seekord klaver. Vihjena Mozarti-aegsele moepildile ja arvesse võttes lavastuskontseptsiooni, oli see igati sobiv.

Kommentaarid:
1 Der Freimaurer Wolfgang Amadeus Mozart. — http://www.loge-hp.ch/baurisse/Mozart-PT.pdf
2 Ooperit esitatakse eesti keeles (tlk Mall Sarv).