fbpx

Vanemuise draamajuht Sven Karja lubab klassikat ja algupärandeid


Jaan Olmaru, Tartu Ekspress

Vanemuise praegusel draamajuhil Sven Karjal täitub novembris aasta uues ametis. Tartu Ekspress uuris, kuidas aasta möödunud on ning muuhulgas ka seda, milliseks kujuneb Vanemuise järgmise hooaja mängukava.

Milline see aasta teile on olnud?

Eelkõige on olnud töine. Oma keskse ülesandena olen määratlenud loominguprotsessidesse kodeeritud spontaansuse, ettearvamatuse, juhuslikkuse ja ükskõik millise ühenduse juurde kuuluva reeglistiku võimalikult paindliku ühendamise. Lihtsamalt öeldes näen oma põhitegevusena seda, kuidas reaalse teatri tegijate tihti kaootilised ja ähmased loomingusoovid ja kujutlused vormistada konkreetseteks plaanideks, kokkulepeteks ja graafikuteks. Need teeksid võimalikuks kunstniku peas sündinud idee. Rõhutaksin veel kord selles protsessis sõna „paindlikkus”, mis peaks hõlmama ka teatud taktitundelisust korra ja (loomingulise) kaose vahel loovimisel. Vanemuine ei saa olla iseenesest toimiv loominguinimeste vabaühendus, aga ka mitte tootmisele keskendunud saapavabrik.

Kas draamajuhi ametis oleks abi praktilistest oskustest? Kas näitlejaks või lavastajaks õppinud inimesel oleks teatud protsesse lihtsam juhtida?

Tegelikult on see igavene dilemma, mis puudutab mis tahes loomingulise või ka teadusasutuse juhtimist. Kas haldustööga tegelev inimene jaksab end teostada ka loomingulisel alal? Kas kateedri või õppetooli juhataja jõuab täisväärtuslikult tegeleda teadustööga? Kas teatri kunstijuht suudab samal ajal jätkata ka arvestatava lavastajana? Ma ise tegutsen ka sisuliselt kahel kohal edasi, sest mu eelmise ametikoha (draamatoimetaja) ülesanded on endiselt minu kanda. Neist mitu – eeskätt uudisrepertuaari otsimine – kuulub loomuldasa mõlema ametikoha juurde. Jah, lavastajast õppinud inimesel oleks ilmselt paljuski lihtsam, aga kui ta soovib ka samal ajal lavastajana jätkata, siis see eeldab erakordset töövõimet ja enesedistsipliini. Näitleja koht on aga laval. Miks ta peaks mingisuguste proovigraafikutega jahmerdama?

Väidetavalt on enamik teatrite draamatruppe komplekteeritud ja uusi näitlejaid pole praegu vaja. Kas see tähendab seda, et ka Vanemuisesse ei ole tulevasi lavakunstikooli lõpetajaid lähiaastatel oodata?

Mis peaks tähendama „on komplekteeritud”? Ümbritsev elu on sedavõrd muutlik, et iga natukese aja tagant tuleb mõne näitleja lepingu vormi muuta. Nooremad inimesed tahavad minna reisima, õppima, teha ajutist erialast tööd mõnes välisriigis. Samas võib trupiga liituda ka poole hooaja pealt. Näiteks on meil põhimõtteline kokkulepe ühe väga hea näitlejannaga, kes on valmis liituma meie trupiga juba uue aasta algusest. Loomulikult tuleb ka uusi näitlejaid lavakast. Vanemuise viimaste aastate praktika on tõestanud, et mõttekam on kutsuda korraga natuke suurem kooslus, 4-5 inimest. Päris kahe aasta tagant pole aga põhjust nii suurt hulka uusi inimesi kutsuda. Seega on vaikimisi välja kujunenud nelja-aastane tsükkel. Eelmise lennu neli lõpetajat katavad praegu Vanemuise vajaduse noornäitlejate järele ja sellekevadistest lõpetajatest pole plaanis (vähemalt püsilepinguga) truppi täiendada. Uus täiendus võiks siis kõne alla tulla juba järgmisest, Hendrik Toompere juhendatavast lennust. Põgusalt on olnud ka juttu, et selle lennu üks diplomilavastusi võiks etenduda ka Vanemuises, nii et selle lennu näitlejatega võib Tartu publik juba varemgi kohtuda.

Publikut näib Vanemuises jaguvat, külastajate arv suureneb iga aastaga. Ometi ei ole Tartu teatril juba pikka aega õnnestunud teatripreemiate saajate hulka pääseda. Miks see nii on?

No päris nii see ikka ei ole. Millisest pikast ajast on jutt? „Taarka” pälvis eripreemia alles üle-eelmisel aastal. Kuna küsimus on sõnastatud terve Vanemuise kohta, siis vajab ka märkimist, et eelmisel aastal sai Mare Tommingas balletipreemia. Nominente on erinevates kategooriates olnud igal aastal. Miks pole preemiaid olnud rohkem, peaksid ehk kommenteerima žüriide liikmed. Muidugi on alati tore mõnd auhinda saada, aga ma ei dramatiseeriks ka üle, kui hindajatele on mõni teine nimetus või tegija enam silma jäänud. Preemiani pürgimine ei ole eesmärk omaette.

Milline on Vanemuise mängukavapoliitika järgmisteks aastateks? Kas on plaanis rohkem algupärandeid, klassikat ja uusi näidendeid välisautoritelt?

Just eile arutasime laiemas ringis järgmise hooaja draamarepertuaari. Praeguse seisuga on seal nii algupärandeid, klassikat kui ka uusi näidendeid välisautoritelt. Nii suure teatri puhul on kavapoliitikat alati keeruline sõnastada. Üks põhimõtteid on ehk piiride laiendamine, püüd välja astuda nn menuautorite kitsast ringist. Püüame tutvustada päris uusi või mingil põhjusel meil vähem tuntud autoreid ja teoseid. Selle hooaja uuslavastuste kõik autorid on Vanemuise laval esimest korda, sama juhtub (mõne erandiga) ka järgmisel hooajal. Ka draamaklassikute rida ei pea piirduma ainult Shakespeare’i ja Ibseniga. Piirkondlikult on viimastel hooaegadel olnud viljakas Skandinaavia maade suund: praegu on kavas norra („Elling”), soome („Suurema kurbuseta”), proovisaalis rootsi (Ingmar Bergmani „Lärmab ja veiderdab”) autorite teosed. Loomulikult tahame silmad lahti hoida ka eesti dramaturgide koha pealt. Aprillis tuleb lavale esmaesineja Loone Otsa intrigeeriv tekst „Koidula veri”. Ehk areneb siit pikemaajalisem koostöö.

Kas vahel igatsed taga ka kunagist teatrikriitiku rolli?

Hetkel mitte, aga nagu ütlesin, elu muutub. Pole võimatu, et mingil ajal tekib soov selle kunagise rolli poole tagasi pöörduda.