Vanemuise draama paistab silma oma näo puudumisega
Kas Vanemuine on oma draamaga sattunud tõesti nii suurde kriisi, et üritab sellest välja tulla asjatundjate ideede najal ja kutsus selleks 10. mail oma suure maja neljandal korrusel proovisaalis kokku konverentsi? Selline mõte sugenes mõnelgi, kes oli lugenud teadet ja saanud kutse. Teatri draamaosakonna korraldatud kõnekoosoleku pealkirjaks oli pandud «Vanemuise draama seisust ja väljavaadetest». Kõnelejaid juhatas sisse ja välja draamajuht Tiit Palu.
Vanemuislaste ees
Kõnelema olid tulnud Vanemuise lavastustega, aga samuti kogu Eesti ja osalt ka muu maailma teatri arenguga kursis olevad inimesed. Nad istusid proovisaalis põhiliselt vanemuislastest koosneva publiku ees – sealhulgas paarkümmend näitlejat – ümmarguse laua taha paariti.
Kõigepealt rääkisid kriitik Margus Mikomägi ja teatriteaduse professor Anneli Saro. Teised paarid: teatriteaduse tudeng Liisa Pool ja ajakirjandusõppejõud Aune Unt; teatriteaduse õppejõud ja teatrikeskuse Vaba Lava kuraator Madli Pesti ja kriitik Mihkel Truman; näitleja Reimo Sagor ja kriitik Madis Kolk ning lõpuks teatriteaduse õppejõud Luule Epner ja lavastaja Andres Noormets.
Kuigi igaüks oli valinud oma teema ja tutvustas seda oma sõnavõtu alguses, koorusid jutust välja ühised märksõnad selle kohta, mis takistab paremaid tulemusi saavutamast. Osa esinejaid kordas eelkõnelejate peamisi arvamusavaldusi, osa aga vaidles vastu.
Kümne peakõneleja arvamusavaldustesse sekkus saalis istuvaid näitlejaid, kelle hulgas oli selliste korüfeede nagu Külliki Saldre ja Aivar Tommingase kõrval ka alles paar aastat Vanemuises ametis olnud lavajõudusid. Nooremad olid staažikamatest selgelt kriitilisemad.
Peamised teemad
Tooni jäi andma Vanemuise draama oma näo puudumine. Esimesena sõnastas selle vajakajäämise Mikomägi.
Ta on teinud tähelepaneku, et riiklikult rahastatavates teatrites kipub asi minema rosoljeks – need tahavad pakkuda kõigile midagi. «Igal teatril peaks tekkima mingisugune oma nägu, igal teatril peaks olema ajada oma asi. Vanemuisel täna oma nägu ei ole,» ütles ta.
Mikomägi avaldas arvamust, et teatrit ei saa teha mingil muul eesmärgil kui kunsti nimel. Kui teatritegemine ei ole kunst, on ta käsitöö, enesenäitamine. Eesmärk on tõusta kõrgemale kui argipäev, kui elu, muutuda, muunduda, muuta.
Konverentsi sõnavõttudes oli juttu ka sellest, et nägusid võib olla mitu. Anneli Saro sõnul ei saa Vanemuisel olla nagu teatril NO99 kitsas nišinägu: kuna Vanemuisel on kolm maja, peab tal olema ühekorraga mitu nägu.
Luule Epner rääkis, et viimastel aegadel on Vanemuise nägu kuidagi hägune, tema omapära määratleda on raske. Üks põhjus võib olla selles, et kui vaadata viimast 15 aastat või natuke rohkem, on Vanemuises oma lavastajaid olnud vähe ja draamajuhid on vahetunud võrdlemisi kiiresti.
Kui tuleb uus draamajuht, leiab ta eest juba pikaks ajaks kindlaks määratud repertuaari. Epneri sõnul ei saa oodata, et ta teeb kiiresti sinna oma muudatusi ja hakkab kohe oma nägu sisse tooma.
Praegune Vanemuine ei ole Epneri arvates kriitilises olukorras, sest siin on oma tugev lavastajate seltskond: Andres Noormets, Tiit Palu, Ain Mäeots ja Tanel Jonas. Ka on võimalik kutsuda huvitavaid külalislavastajaid. «Nõnda et oma nägu kindlasti tuleb, aga kõik võtab aega,» lisas ta. «Muutused ei saa toimuda päevapealt.»
Mitu korda tuli jutuks, et Vanemuises on etenduste planeerimine liiga jäik ning et lavastustele ja näitlejatele teeb halba, kui üht lavastust mängitakse ainult kord kuus.
Reimo Sagor on Vanemuise näitleja aastast 2014. Ta rääkis, väheks jääb isegi sellest, kui ühel harva etendataval lavastusel on lähestikku kaks etendust, sest esimene etendus on siis nagu lavastuse taastamine ja alles teine tõeline etendus.
Sagor peab vajalikuks sedagi, et draamatrupis sünniks igal hooajal vähemalt üks lavastus rühmatööna.
Konverentsil tuli mõnelgi puhul jutuks ka vajadus tuua vaatajate ette päevakajalisemaid ja eksperimentaalset laadi lavastusi.
Madli Pesti sõnul tõstatab nüüdisaegne teater mingeid konkreetsemaid küsimusi, mõtiskleb siin ja praegu ühiskondlikult aktuaalsete teemade üle. «Vanemuise repertuaaris ühiskondlikke küsimusi tõstatavaid lavastusi üldiselt ei ole,» märkis ta.
Tarvis on püüda leida ühiskonnaelu muutustega haakuvaid teemasid, kuid teatri pika planeerimistsükli tõttu on seda äärmiselt raske teha.
Eksperimentaallava võiks Vanemuises olla Pesti hinnangul teostatav, kui teatril on soovi mitmekesisust hoida ja arendada. Vanemuise draamarepertuaaris on mitmekesisust, aga seda tuleks arendada ja hoida, teha veelgi eksperimentaalsemaid lavastusi, kui oli näiteks «Estoplast» Sadamateatris, ka monolavastusi, mida näitlejad saaksid ise teha. See tooks Pesti arvates teatrisse ka nooremat, riskialtimat publikut.
Eksperimentaallava oleks tema sõnul Vanemuise üks nägu. Teise näo võiks anda süvenemine psühholoogilistesse näidenditesse.
Kokkuvõttes võis konverentsil kriitilisusest hoolimata tajuda meeldivat tunnet, mis lubab oletada, et Vanemuise draamatrupp ei ole suures kriisis, kuid tahab siiski olla senisest parem.
Soov koguda mõtteid
Vanemuise draamajuhi Tiit Palu sõnul oli konverentsi tarvis selleks, et kaardistada draamatrupi praegust seisu.
«Tahtsime koguda mõtteid nii trupi seest kui ka teatrist mõtlevatelt ja kirjutavatelt inimestelt,» lisas ta. «See andis võimaluse kohtuda teatriteadlaste ja kriitikutega ning vaadata, kes nad sellised on ja kuidas nende mõte liigub.»
Palu arvates ei tohi teatris lasta silme eest ära seda, mis on tegelikult tähtis, see aga võib kergesti kaduda, sest iga päev tuleb tegelda tähtaegade ja plaanide täitmisega.
«Konverentsil tõusid olulised asjad üles, erinevas sõnastuses ja erineva kirgilikkusega tehtud avaldustes,» märkis ta. «Nagu ikka, on neid, kellele mitte midagi ei meeldi, ja on neid, kelle arvates on asjad hästi. See on alati ja igal pool nii.»
Draamajuht lisas, et inimesed räägivad, kuulavad, vaikivad, mõtlevad igaüks isemoodi ning kellegi teise moodi ongi neid asju raske teha. Sama puudutab tema sõnul ka lavastamist, näitlemist, laval olemist – igaühel on sellest oma tõde.
«Vanemuine on kõige keerulisem juhtum, sest sellega seonduvad veel ajalugu, mitmežanrilisus, mälestused, nostalgialaksud,» lisas Tiit Palu. «Nägime ja kuulsime seda konverentsi esinejatelt. Kuidas selles kompotis ellu jääda ja seejuures iseendaks jääda, selles on küsimus. Igaühel on selleks oma tee teatris, kuid ühe katuse all tuleb kokku hoida, sest toetuda saab ainult üksteisele.»