Loe

Vanemuise «Cats» ilma kassideta

Postimees

Berk Vaher

Neljapäeva õhtul esietendus Vanemuises lõppeva teatrihooaja glamuurseim lavastus – Andrew Lloyd Webberi Broadwayl ja West Endis publiku- ja tulurekordeid püstitanud muusikal «Cats».
Nüüd on ka see lugu siis siin tehtud. Või – ära tehtud. Kuigi mõnede märkide kohaselt tahab Vanemuine pakkuda muusikalidega «sama kvaliteeti, mis mujal ilmas», on «Catsi» puhul püütud oma rida ajada ja see on ju tubli.
Kas Vanemuine suutnuks olla parem West End kui West End ise, kahtlen sügavalt (nagu ka selles, kas West End suudaks olla parem Vanemuine kui Vanemuine oma parimail hetkil).
Heast tuleb veel juttu. Ent üritades jälgida teed ideest oopuseni…

Kuhu jäid kassid?

Ega mul lavastusele palju pretensioone polegi. Üks vähestest on: kuhu jäid kassid? Nägime uhket revüüd kõigi kohaste stampidega, aga kassid?
West Endis nägin «Catsis» kasse, sest koreograafia oli inspireeritud kasside liikumisest.
Vanemuise «Cats» lähtus show-tantsu traditsioonist, mis kasside seas teadupoolest kuigi levinud pole – sestap ka ei kasse, kogu raha, mõtte- ja käsitöö kiuste, mis kostüümide peale kulus.
Ja peetuks siis seegi välja! Aga see nõudnuks, et laval ei tammuta tantsurutiinide vahel, nagu oleks järgmise mõtestatud liikumiseni pool tundi. Paremal juhul «Päkapikula», halvemal peaproov.
Kostüümide suhtes siiski tunnustav noogutus. Nende suhtes, mida päris algul näha sai ja mis päris stiilselt Vivienne Westwoodi veerandsajandi tagust «uut lainet» edastasid.
Mis paremat koodi saab olla prügimäe-glamuuri edastamiseks, saati kui see ühes electroclashiga niigi (Eestisse) naasmas on? Aga juba edasine segapudru Queen Mumist, beefeateritest ning Šoti kiltidega politseinikest oli nagu ülejääk briti komöödiasarjast «Big Train»…

Maarja-Liisi triumf

Oot, aga laulud? Seda, et… mitmed muusikaliselt huvitavamad kohad kõlasid hoopiski vokaalpartiide või vähemasti laulude vahepeal (kolme-nime-retsitatiiv!) Muidu koor funkas, solistid laperdasid.
Ning vaatamata oma lavalisele pikaealisusele on «Catsist» ju laiemalt tuntud täpselt üks hitt – «Memory». Siinkohal ka kõige suurem müts maha – hetkil, mil seda laulis Maarja-Liis Ilus Grizabellana, laval tõesti oli midagi.
Laval oli – kas nüüd kass, aga keegi; kui teised kulgesid ka hääleldasa enamasti turvalises revüüvaos, siis Maarja kõlas portisheadilikust võbinast kumeda kirikukellani ja kütkestas, täitis lava ja saali – no ei ole talle popis seni väärilist rakendust leitud!
Ent kui West Endil oli Grizabella «taevaminekule» antud ka liigutav süžeeline kate, siis Vanemuises jäi see vaid üheks eraldatud numbriks, mille mõju kiiresti hajutati.
Teised kassitüübid ses kirjus gammas jäid välise sädeluse kiuste ebamäärasemaks (nii rollijooniselt kui diktsioonilt) – ka Bert Pringi Rum Tum/Mistoffeles ikkagi vaid mängis rokkstaari, mitte ei olnud. Nii mõnelegi meeldis, aga publikuga suhtlemisel on kas või Aapo Ilvese väike varvas ka veenvam.
Eriti kahju on «kriminaalse Napoleoni» Macavity taandamisest hughgrantilikuks dändiks. Üks potentsiaalselt pingestatumaid episoode, kogu allegoorilise mikrokosmose tumepool muutus pelgaks estraadiks. Muusikat summutas pöörlemise mürin tekstide autori T. S. Elioti hauast.

Vuntsidega Janika

Ma saan aru, et mängu nimi on camp, aga siis tuleks diliitida põhjamaine ujedus ja kütta täiega, nii et halb maitse omandab juba kiiksuga lisaväärtuse. Eksootilises piraadistseenis see ka tõesti juhtus…
Ja veel üks põhjus «Catsi» vaadata on, et kusagil mujal ei näe te mustas lateksis ja Jörbergi vuntsidega Janika Sillamaad!
Noh, eks kohati oli ju päris lõbus. Aga tegelikult ma vist ikkagi ei kuulu sihtgruppi. Loodus tühja kohta ei salli – Klubi Tallinn läks Pärnusse, klubi Angel kolis Tartusse. Sihtgrupp oli õnnelik, minul on aga aeg täita tühi koht looduses ja sõita maale.

————————————————————————-

Andri Maimets

Maailma muusikalavade tipptüki kodumaale toomine on igal juhul väärt tunnustus ühele teatrile. Nii ei nõustu ma kindlasti hea kolleegi Kadi Herküliga, kelle arvates tuleks muusikal jätta üksnes (majanduslikult ebakindlate) kommertstruppide pädevusse: usaldus maksab ka midagi.
Ainult ent antud puhul, tundub, on usaldust kuritarvitatud ja lati alt läbi joostud, sest «Cats» ei ole asjata muusikaliilma üks prestiižsemaid lavastusi.
Tegemist on ehtsa kollaažliku revüüteatriga, kus tantsunumbrile järgneb tantsunumber ning mille võlu peitub oskuses massidega mängida, mitte niivõrd lugu jutustada.
Esietendus tõestas paraku, et lavastaja Dmitri Harchenko jõud pole laval liikuvast rahvahulgast üle käinud.
Peensusteni paika lihvitud sünkrooni asemel nägid vaatajad kaootilisi tantsunumbreid, kus professionaalsed tantsijad, sekka ka andekad lauljad, «tegid oma tantsuskeemi lihtsalt läbi».

Thames pole Tartus

Teine tõrvatilk, mis hinge riivas, kohati suisa jalaga kõhtu lõi, oli T.S. Elioti originaalloomingu, «Old Possum’s Book of Practical Cats», mugandamine. Tõlkijad Leelo Tungal ning Kirke ja Anna-Magdaleena Kangro tegid ära suure töö, sest nii keerulise ja mängulise teksti eestindamine pole kindlasti kergete killast.
Loomulikult kõlab näiteks hüljatud Grizabella (Maarja-Liis Ilus) eestikeelses tekstis küünlavalgus paremini kui algteksti kirjutatud tänavalatern. Vahe on üksnes semantilist laadi (küünlavalgus=kodusoojus; tänavalatern=üksindus, hüljatus).
Ometi ei lepi ma sellega, et Londoni prügimäel elavatest kassidest täissöönuim, Bustopher Jones (Jaan Willem Sibul) ühtäkki Tartu pubidest ja klubidest lauleldama hakkab.
No, pagan võtaks, kui Thamesist ei saa tüki käigus Emajõge ega Londonist Tartut, siis ei ole õigustatud Tsink Plekk Pange, Krooksu, Werneri, Talli tare, Manhattani sisse tõlkimine. See mõjub odava püüuna kohalikule publikule meeldida ja neid vägisi naerutada.

Kostüüm teeb rolli

Vanemuise «Catsi» vaieldamatu pärl on kostüümikunstnik Gerly Tinni hiilgav töö erikarvaliste ja –värviliste kasside loomisel. Värvikirevad ja nutikalt selga passitud kostüümid aitavad sõnalavastajata jäänud näitlejail karaktereid arendada ja neist erinevaid kangelasi vormida.
Räämas ja pulstunud Grizabellast saab keha vormivasse glämmkostüümi pigistatud Rum Tum Riukliku (Bert Pringi) nauditav vastand.
Üleloomulikult tüse Bustopher Jones ning vana ja väärikas Testamenticus (Aivar Tommingas) täiendavad teineteist mõnusalt. Ja häid näiteid on veelgi.

11.06.2005