Vanemuise bändimehed: teeme vaid lühikesi lugusid!
Õhtuleht, Aigi Viira
Kui Vanemuise lavameeste bänd Õõvastus Viljandimaa talus lugusid plaadiks vormis, jäi ühe jaoks vajaka madalat Vello Orumetsa häält. “Saime poe juurest kätte ühe kombaineri, kes laulis track´i sisse ja see oli väga šeff!” naerab Õõvastuse üks liidreid Ott Kilusk. “Ta oli selline hardcore-Vello!”
Kombainijuhist hardcore-Vello sai imelise etteaste eest honorariks õlut.
“Õõvastus on sündinud rahutusest. Et Vanemuise lavameeste hulgas on grupp väga musikaalseid inimesi, kes oskavad mängida igasuguseid pille ja see ressurss oli rakendamata. See tekitas meeletut rahutust. Aga meil ei olnud mingit ideed, mis muusikat peaks tegema, aga see kujunes ise välja,” selgitab Ott
Mehed ise defineerivad Õõvastuse muusikalistiili kaunis intrigeeriva sõnapaariga –naiivne progerokk. Ise muigavad. “Õõvastusel on tänaseks, mil nad plaati kokku panevad, listis 16 lugu. Enda kirjutatud. “Aga meie lood ei ole ka kunagi üle kahe minuti pikad,” sõnab Ott. “Selles väljendub meie kärsitus, et ei kannata pikka. On paar sellist eepost ka, mis on kahe ja poole minuti pikkused.” Naerupaus. “Minu pähe ei mahu, miks peaks olema refrääniga laul. See popmuusika skeem – kaks salmi-refrään-salm-refrään-soolo-refrään – ma ei kannata seda!” põrutab Ott. “Lühikese jutuga mehed,” lisab Oti kolleeg, vanemlavameister Oliver Pärna.
Proove kaks korda kuus
Seega pole lootustki, et Õõvastus niipea Yesi mastaapsete lugudeni jõuaks? “Jah, ? la Yesi “Tales from Topographic Oceans” – sellised 28minuti pikkused lood – neid meil veel ei ole,” sõnab Ott, kes oletab, et ehk on sellised eeposed umbes kümne aasta pärast neilgi olemas: “Eks me hakka neid omi lugusid omavahel kokku keevitama, siis saab!”
Seni on mehed igal juhul oma lugusid koos kirjutanud, jutustab Ott: “Põhimõtteliselt on nii, et lugudekirjutajaid on meie bändis kaks ja mitte kunagi ei jää see lugu selliseks nagu inimene selle looga proovi tuleb. Iga mees surub ikkagi oma partii läbi. Mis teeb helikeele ääretult põnevaks.”
Igapäevase teatritöö kõrvalt on aga raske taidlusbändi-asja liigtõsiselt võtta. Proovi tehakse aga tööpäevade järel võimaluste piires küll. “Töö iseloom on selline, et aja hakitus teeb asja keeruliseks,” selgitab Ott. “Aga Õõvastuse proovid on kestnud eluaeg nii, et alustame õhtul kl 23 ning neid pole ka rohkem kui kuus kaks korda. Kuna teatritöötaja väljaspool oma tööd on ääretult laisa loomuga, siis ega neid proove tihti ei toimu…” Ning ei maksa arvata, et kahel korral kuus harjutatakse nii pikalt, et veri ninast väljas ja silme eest must. “Paar tundi teeme,” muigab Ott. “Üle ei pinguta,” paneb Oliver prooviloole punkti.
Kui aga Õõvastus mullu teatribändide festivalil debüüdi tegi, korraldavad Ott ja Oliver bändipidu ka tänavu. Rõõmuga, sest mullune õnnestus. “Üldiselt on see väga rõõmus üritus olnud,” sõnab Ott. “Tullakse väga meeleldi esinema. Ja kuna meil on ilma honorarideta asi, kõik on vabatahtlik, siis on
ääretult rõõmustav, et bände ja kapelle teatrites ikka leidub.” Pikka palumist pole teatribändid korraldajailt oodanud.
Taidlejad mürgeldama
Festival ei too lavale mitte üksnes laulvaid näitlejaid, vaid ka hulgaviisi andekaid inimesi lava tagant. “Tehniline pool ja kunstiline pool – kõik on teretulnud,” poetab Ott, kelle teada on igas teatris oma bänd, ehkki näiteks Nuku- ja Noorsooteater ja Eesti draamateater tänavusel bändipeol ei osale. Ajanappuse tõttu. Teised on kohal. Ning lähtudes mullusest kogemusest kipub festival vältama varaste hommikutundideni. “Kedagi sealt majast välja küll ei lööda, igaüks lahkub siis, kui ise tahab,” lubavad Ott ja Oliver. “Hoiatuseks küll, et päev tuleb väga väsitav. Aga mis saab veel kaunim olla, et aastas kord tulevad taidlejad bändid kokku ja saab koos mürgeldada?”