Vanemuine “Võluflööti” otsimas

Wolfgang Amadeus Mozarti ooper „Võluflööt”
Libreto autor: Emanuel Schikaneder
Tõlkijad: Erich Kõlar ja Kalle Hein
Lavastaja: Arila Siegert (Saksamaa)
Muusikajuht ja dirigent: Hendrik Vestmann
Dirigent: Anu Tali
Kunstnik: Hans Dieter Schaal (Saksamaa)
Kostüümikunstnik: Marie-Luise Strandt (Saksamaa)
Valguskunstnik: Andres Sarv
Osatäitjad: Wendy Waller (USA), Angelika Mikk, Taisto Noor, Märt Jakobson, Jan Oja, Mati Kõrts, Alla Popova, Alfia Kamalova, Aare Saal, Taavi Tampuu, Merle Jalakas, Julia Botvina, Merle Hillep, Kristina Vähi, Karmen Puis, Valentina Kremen, Tõnu Kattai, Aivar Kaseste, Kristel Jõesaar, Kätlin Värton, Silja Lani, Kersti Nahkur, Maire Saar, Anne Prommik-Laiapea, Erkki Rebane, Roland Liiv, Ivar Saks, Endel Kroon, Atlan Karp, Viktor Mägi, Uku-Markus Simmermann, Andres Ross, Edgar Mikkel, Margus Toode, Elmar Pool, Milvi Luik, Marika Villemson, Elin Mikkel, Anne Vilt, Luule Veziko, Liina Tordik, Inge Õunapuu, Aime Roosileht, Marek Markus Kroon, Mario Kroon.
Esietendus 1. X 2005, „Vanemuise” Suur saal.

30. septembril 1791 Viini äärelinnateatris esietendunud „Võluflööt“ sai ühe uusesiettekande Lõuna-Eesti teatris, Tartu „Vanemuises” oktoobris 2005, juhatamaks sisse uut ooperihooaega ja tähistamaks Wolfgang Amadeus Mozarti 250. sünniaastapäeva.
Viimati oli romantismieelne ooper „Vanemuise” kavas aastal 2000 – Mozarti „Cosí fan tutte” (lav Stefan Ehrheim; Saksamaa). Kui veelgi ajas tagasi minna, siis leiame 1997. aastast Joachim Herzi Händeli „Xerxese” legendaarse lavastuse. Mozart oli kavas veel 1990-ndate algul – 1994 tuli lavale „Haaremirööv” ja 1991 „Don Juan”. Seda ei ole viieteistkümne aasta kohta palju.
On tore, et käesoleval hooajal lisandub sellele Händeli „Acis ja Galathea”, koostöös Riia Ooperiga peaks see jõudma lavale veebruaris 2006. Tõsi, Mozarti muusikat on kasutanud ka balletilavastajad – näiteks aastal 2000 oli „Vanemuise” laval tantsuetendus „Wolfgang AMADÉ” (lav Mare Tommingas), käesoleval hooajal kasutab Mozarti muusikat oma debüütlavastuses „E-duur” Toomas Edur.
Kuidas teatrikombinaadi muusikapoolel üldse läheb? Järjest suurem aur kulub „kergema” poole, eriti muusikali peale. „Vanemuise” Interneti kodulehekülje repertuaarilink näitab praeguse hooaja kavas nelja ooperit („La Traviata”, „Madame Butterfly”, „Võluflööt”, „Acis ja Galathea”), nelja muusikali („Verevennad”, „Viiuldaja katusel”, „Cats”, „West Side Story”) ja ühte operetti („Nahkhiir”) pluss kontsertlik operetigala („Ah, ilma naisteta…”). Kaalukausi kallak „kergema” poole ilmneb etenduste arvus – kui muusikali „Cats” mängiti ainuüksi augustis 12 korda, siis sama palju kordi näeb „Võluflööti” terve hooaja jooksul. Samas näitab fakt, et ooper (antud juhul „Võluflööt”) on üle pika aja teatri suure maja laval, et julgetakse ja tahetakse arvukamat kuulajaskonda eeldavale pinnale minna („Vanemuise” väike maja mahutab 440, suur 700 vaatajat). „Võluflöödi” 1. (esietendus) ja 6. oktoobri etendus olid reserveeritud, neli ülejäänud etendust oktoobris-novembris välja müüdud. Nii et pärast mõõna, kui „Vanemuise” väike maja ooperietendustel kaugeltki publikust ei tulvanud, on ka see žanr Lõuna-Eestis taas suuremat hulka publikut köitmas. Planeeritud etenduste arvu ning tungi nendele arvestades näib, justkui poleks teater isegi osanud sedavõrd suurt tungi loota!
Aga „Vanemuise” muusikaline tase on parem, kui seda üldiselt tunnistada julgetakse või tahetakse. „Vanemuise” koor kõlab väga kenasti. Orkester on veidi heitlik, aga parimatel hetkedel on näidanud väga head taset. Kui miski häirib, siis vahest see, et solistide koosseis on piiratud. Neid on tõesti vähe, aga nii see vist jääb. Sest ooper pole ega ka saa kunagi olema selle teatri prioriteet ning teater ei jaksa ülal pidada harva lavale astuvat solistide plejaadi. Pealegi on lauljal enda vormis hoidmiseks vaja pidevalt tööd. Nii et pingutusi külalissolistide leidmiseks tuleb toetada ja tunnustada.
Mis aga torkab „Vanemuise” ooperilavastuste puhul silma, on madal riskijulgus. See algab repertuaarist – teatris mõnda aega domineerinud hoiakust, et publik ei oota muud kui ilusat laulmist ja ilus laulmine peab olema pakitud ilusasse turvalisse pakendisse, olema igati „korralik”. Etendusi eraldi vaadates see ei häiri, lavastused ongi ühtlaselt heal tasemel tehtud! Kui aga mõelda kavas olnud ooperitele ja nende lavastustele üldisemalt, hakkab hillitsetus veidi häirima. Rossini „Sevilla habemeajaja” Liis Kolle lavastuses oli selles mõttes väga värskendav, aga võeti kavast maha väga väheste mängukordade järel! Tundub, et „Vanemuise” viimase aja laste- ja tantsulavastuste ümber on rohkem elevust, värskemat muusikat ja teravamat lavastajakätt kui ooperis (väga tore oli Lūsensi lasteooper „Doktor Doolittle”, tantsuetendus „Alice imedemaal”, uudse käsitlusega ja vaatajatele väga meeldinud „Pähklipureja” jne).
Just selles mõttes tahaks „Vanemuise” „Võluflööti” tunnustada. Värske lähenemisega lavastust oli lihtsalt vaja, et „Vanemuise” ooperižanrit tuulutada. Etenduse lavastusbrigaad oli (ilmselt praeguse „Vanemuise” muusikajuhi ja peadirigendi Hendrik Vestmanni sidemete tõttu) Saksamaalt. Praegu kavas olevate „La Traviata” ning „Madame Butterfly” kõrvale tõi see tükk igatahes teistsugust hingamist.
„Võluflööt” oli Eestis esimest korda laval juba 1795. aastal. XIX sajandil, kui Tallinnas tegutses oma (saksa linna-)teater, oli tükk järjekindlalt repertuaaris. „Estonias” lavastati „Võluflööti” esimest korda 1936, mil näitejuhiks oli Hanno Kompus ja dirigendiks Raimund Kull. „Vanemuise” esmalavastus oli aga 1948. aastal. Siis olid muusikajuhid Jaan Hargel ja Aadu Regi, ooperi lavastas Kaarel Ird. Aadu Regi teost tutvustav artikkel rõhutas teose üldarusaadavust. Juhan Simmi arvustuses pole sõnagi etenduse visuaalse külje kohta (et see oli tumedates toonides ja raskepärane, kirjutab kujunduse autor Voldemar Peil oma raamatus „Lavakujunduse sünd”, Tallinn, 1989), muusikast kirjutab ta aga tunnustavalt: „„Vanemuise” esituses jättis „Võluflööt” üldiselt kõigiti rahuldava mulje”. Eks ta ilmselt oligi keerulisel ajal vastavalt tollastele võimalustele püüdlikult tehtud. Võibolla on huvitav teada, et näiteks Taminot laulis Helend Peep, kes samuti „esines meeldivalt”.
Järgnes 1964. aasta lavastus „Estonias”, lavastajaks Paul Mägi, dirigendiks Neeme Järvi, kunstnikuks Eldor Renter. See oli n.-ö klassikaline lavastus: pompoosne lavakujundus 12 uhke pildi vahetusega. Ette heideti siiski lavapildi põhjendamatut lähtumist barokist. Väga kaunid, fantaasiaküllased olid kostüümid, meeleolukalt oli tabatud teose muinasjutulisust. Helga Tõnson kirjutab: „Nagu Mozarti muusikasse, nii on lavastussegi kätketud palju päikesepaistet, ka traagilistes olukordades pole lavastaja unustanud, et on tegemist siiski lihtsa ja koloriidilt helge muinasjutuga, mis nõuab pisut naiivsust, nõretavaist tundeist kaugelolevat käsitluslaadi.” („„Võluflöödi” esietendusele mõeldes”. — „Sirp ja Vasar”, 6. III 1964). Siiski möönab ta, et etendus võinuks olla veelgi kergem ja sädelevam. Palju oli toonases lavastuses aga vokaalseid probleeme. Kuid hoolimata sellest oli tegu suursündmusega eesti muusikateatri ajaloos ja lausa legendaarseks sai Georg Otsa Papageno.
Järgmine jõuproov ooperiga oli 1991. aastal, mil „Estonia” lavale tõid selle lavastaja Arne Mikk ja kunstnik Valeri Leventhal Moskvast. Suursündmust sellest lavastusest siiski ei saanud. Vokaalsest küljest oli siin ehk rohkem õnnestumisi kui eelmises variandis (kriitika on esile toonud Mati Kõrtsi Taminot, soome külalisi —Anna-Liisa Kaappola ja Dilbèr Öökuninganna rollis jt); lavastusele heideti ette, et oli tumedates toonides, rõhuv ja väsitav; lava täitis hiiglaslik püramiid, mis mängimiseks kuigi palju ruumi ei jätnud. Selge polnud ka lavastajatöö, lauljad olid jäetud omapäi — üks ja sama tegelane võis eri osatäitjate poolt esitatuna olla kardinaalselt erinev. Artiklite pealkirjad kõnelevad ise enda eest: „Mozarti poole… ümber maakera” (Merike Vaitmaa, „Sirp”), „Üleminekuaja „Võluflööt”” (Toomas Siitan, „Eesti Aeg”).
Missugune on siis nüüdne „Vanemuise” lavastus? Noot annab tõepoolest võimaluse uhketeks lavapiltideks: tuld purskavad mäed, kaljud, palmisalu jne. Kas või ooperi algus: „Teatrilava on kaljune paik, siin-seal kasvavad puud; mõlemal pool mägised jalgrajad. Laval on kaarjas tempel.” Sellised võimsad pildid on „Vanemuise” lavastuses hüljatud. Pole pingutatud mingeid püramiide, kaljusid ega templeid lavale ehitada, nagu ka pole püütud mitte kuidagi siduda end ooperi kirjutamisaja, XVIII sajandi või selle lõpuga. Tegu on moodsa lavastusega. Üsna lakoonilisi lavapilte on vaid kaks.
Kogu etendus on lavastatud Tamino unenäona — Pamina, kes avamängu lõpul Tamino tuppa piilub, kuid nähes Taminot magamas, lahkub ja saabub uuesti ooperi lõpus, ja kuna Tamino parajasti ärkab, siis ka jääb. Näeme algul eeslaval Tamino voodiga tuba ning selle taga hiiglaslikku ärklitoa akent sealt paistvate korstnate ja Papageno „kodu” linnupesaga (korstnates ja voodis võib näha ka kolme kandilist objekti vastandina II vaatuse kolmele kerale — kolm kui vabamüürluse oluline number.) „Akna” kaudu saabuvad „katuselt” Taminot ründav siug, kolm daami, Öökuninganna jt. Tegevuseks jäetud eeslava ei jäta lauljatele mitte just ülearu palju liikumisruumi, aga ka ei ahista lausa. Õhulisust ja heledust annavad päris ooperi alguses akna ees olev läbipaistev „kardin” ning heledana valgustatud „katus”.
Kui algab Tamino ja Papageno rännak Sarastro riiki ja neile saadetud katsumused, jääb kogu tegevus ja liikumine eeslavale. Taga paiknenud hele „katus” lülitatakse välja ning teekond saab endale tontliku ja tumeda atmosfääri — eeslaval on kõik must: laekaar ning lava kumbagi serva lastud uksed (uksed on väheseid atribuute, mis võetud autoritelt; ilma nendeta lihtsalt ei saa). Sellist väga tumedat ja üksluiselt igavat lavapilti on päris palju.
Teiseks vaatuseks on „katus” likvideeritud. Sarastro riigi lavapilt on irreaalne, ajatu, maistest asjadest tühi, teispool aega ja ruumi olev. Laval on nüüd peamiselt ümarad vormid: üle kõige kummuva võlvi alla on tehtud horisontaalne ring, mille sees ja mille serva mööda kulgeb liikumine. Ringis sees on kolm palli-kuud. Pilt on lakooniline, aga „töötab“ hästi. Valge laseb end ka hõlpsalt toonida.
Kuna peaaegu kõik laval on must-valged, siis hästi oluliseks väljendusvahendiks kujuneb valgus (valguskunstnik Andrus Sarv). Päris palju oli pimedat lavapilti — Tamino ja Papageno ekslemiste ajal. On mitmeid kohti, kus valgus on halvaendeliselt must-valge — mitmetes stseenides, kui lavale saabub Sarastro oma kaaskonnaga. Seda enam tõusevad esile stseenid, kus on kasutatud värve. Näiteks Öökuninganna ilmumine Taminole I vaatuses on väga ilus — ta kerkib lava tagaosast, kuhu on kuvatud sinine taevas koos hiiglasliku kuuga. Kui Öökuninganna tuleb II vaatuses oma tütre juurde Sarastro tapmist nõudma, ei valgu lava üleni punaselt veriseks, vaid punane on üksnes üks pall-kuudest. Värvidega on ringi käidud napilt ja maitsekalt, delikaatselt ja tagasihoidlikult laval toimuvat toetades. Väga ilusa ja värviküllasena tõusevad nii ooperi lõpus esile Tamino ja Pamina tule- ja veekatsumus.
Kostüümide värvigamma (must-valge-hall ja paar värvilaiku) haakub lavapildi omaga. Kõige uhkem on Öökuninganna valge rüü. Kõige kirjumad riided on kolmel poisil — kaunistustega teksad ja vestid. Taminol näikse olevat palutud kodust esinemisriided selga panna, ehk siis valge särk ja ülikond. Sarastro ja preestrid kannavad halle talaare — hall on tagasihoidlikkuse, loobumise, alandlikkuse, silmatorkamatuse sümbol, mõnes traditsioonis ka tarkuse värv. Papagenole on antud hallid kaltspüksid ja suvaline kirju särk, räbaldunud kuube kaunistab paar värvilist sulge. Papagena on algul musta mantli ja kaabuga vanamoor, mille all peidus hall kleit ja punased põlvikud, koos jätavad nad mulje kaasaegsetest elu heidikutest. Paminal on natuke paremast materjalist ja õhulisem, aga samuti hall kleidike. Koor kannab tumedaid kontoriprouade kleite, mis sügava dekoltee ja kehasse töödeldud lõikega toonitavad naiste ihuvorme. Kuna aga koor sisaldab nii lühikesi kui pikki, pakse kui peenikesi tüüpe, siis mõjub (tegelikult üsna isikupäratu lõikega) kleitides inimsumm väga kirjuna. Seda oleks võinud ette näha. Või siis — seda nähtigi ette. Sest samas võtmes — keha esile toov on ka kolme daami riietus, nisamuti kogu lavastuse rõhuasetus. Rõhutatud on just naised ja nende kehad, samal ajal kui mehed on oma talaarides väga ühesugused, väliselt “kehatud”, mitte aga seesmiselt.
Sarastro riigis teenitakse Isist ja Osirist. Vähesed etenduse jooksul laval kasutatud asjad seostuvad nende kahe jumalaga koos käiva viljakuse-teemaga. Eelkõige kuu kui otsene viljakuse sümbol, mis kuulub Öökuninganna riiki, kuid mille uurimisega tegelevad usinalt Sarastro ja preestrid. Liilia Öökuninganna käes on küll väike, aga seda liini jätkav detail. Edasi läheb asi juba maisemalt: voodi (milles algab ja lõpeb lavastuse tegevus), linnupesad (kuhu Papageno koos Papagenaga poeb) ja munad, mida Papageno ja Pamina ühiselt väiksesse pessa sätivad.
Tore leid on ooperi algul nukuteatriliku mao asemel usjas naiskoor, kes Taminot ahnelt piirab. Erootiline naistevägi annab lavastuse dominandi — nii võimalikes kui ka võimatutes kohtades on rõhutatud keha. Iharad on Tamino juurde saabunud kolm daami. Öökuninganna, kes tuleb Taminot oma tütart päästma õhutama, ahvatleb teda esialgu ise. Et Monostatos ihaldab Paminat, see on ooperisse sisse kirjutatud. Nagu ka Sarastro tunded Pamina vastu. Kui aga Sarastro stseenis Paminaga ühemõtteliselt oma särki lahti nööpima hakkab, siis see on juba lavastaja idee. Nagu ka palja naise pilti himukalt piidlevad preestrid ja loo lõpus koos Papagenaga lahti riietuv ja põhku pugev Papageno. Need nipid lähevad publikule hästi peale.
Võtmetegelane „Võluflöödi” lavastuses on muidugi Öökuninganna — kui ikka pole peadpööritavas kõrguses virtuoosselt laulvat lauljannat, siis pole seda ooperit lihtsalt võimalik mängida. Ehkki ta on laval vaid episoodiline tegelane, on tema etteasted väga olulised ja ka meeldejäävad. Uhke rolli teeb Angelika Mikk. Raevukas stseen II vaatusest on tema esituses tõeliselt jube ja pingeline, nii et mõne „pressitud” kõrgeima noodi andestab publik heldelt. Tehniliselt ehk tugevam Wendy Waller vihasele aariale eelnevas dialoogis Paminaga nii pingelist õhustikku luua ei suutnud. Kindlasti oli üks asjaolu talle võõras keel dialoogis.
Küllalt vähe tegutsemist laval on ka maur Monostatosel. Füüsiliselt ja hääleliselt küllalt sarnased Tõnu Kattai ja Aivar Kaseste teevad osa aktiivselt ja ereda karakteriga. Huvitaval kombel, kui pea kogu ülejäänud seltskond kipub romantilisi laiendusi tegema ja orkestrist maha jääma, siis Monostatosed on nii hoos, et jooksevad järjekindlalt orkestrist ette.
Kõige töömahukam on Papageno roll. Mõlemad osatäitjad Aare Saal ja Taavi Tampuu sobivad oma maheda, „loomuliku” baritoniga sellesse ossa hästi (eriti Tampuu). Päris selgeks aga ei saa, kes see Papageno siis ikkagi on. Ullike? Tegelane muinasjutumaailmast? Lavastaja on teda näinud küllalt liikuva, rabeleva ja isegi janditava tegelasena. Mõned lavastaja antud liikumised tunduvad kunstlikult leiutatud (2. pildis Taminoga, kus ta Taminole „hirmunult” sülle kargab, tobe vehklemine, kui selgub, et tal pole aimugi, kes on ta vanemad jne) ja osatäitjad jäävad natuke kimpu nende kummaliste ülesannetega, aga suudavad siiski „lavastust vaatajale veelgi lähemale tuua” — publik kihistabki naerda. Teine tõmbenumber on kahtlemata Papagena, kes ilmub mitmel korral hirmsa vanamoorina ja saab laulda üksnes ühe dueti Papagenoga. Selles numbris sisalduv ähm (teineteise lahtiriietamisel) õnnestus kõige paremini välja mängida kontrolletendusel (Tampuu ja Merle Jalakas). Ilma õige ähmita on natuke naljakas ja natuke piinlik (teine Papagena on Julia Botvina). Ja tegelikult on kahju, et „Vanemuise” trupi kõige mozartlikuma häälega solist Merle Jalakas saab laulda ainult nii väikese osa.
Pamina roll on ooperi keerulisemaid ja dramaatilisemaid. Just tema satub vastamisi kõige tõsisemate probleemidega — ahistavad mehed, ähvardav ema, arusaamatult käituv peigmees jne. Kahest välja kuulutatud Paminast on laval käinud üksnes Alla Popova (Alfia Kamalova on olnud seotud tööga Saksamaal), kelle printsessike on päris armas. Etendus võidaks aga, kui eesti keele hääldust lihvida, nii kõnes kui laulus (eri etendustel kordusid järjekindlalt ühed ja samad vead). Näiteks II vaatuse aarias on täitsa võimatu aru saada, kellega ta abielluda kavatseb. Aga see on väga oluline koht — kavas on ju enesetapp!
Prints Tamino mõjub lavastuses küllalt kõrvalisena, ehkki just tema tegutsemine on sündmusi edasi viiv, mitte Papageno jant. Tundub, et lavastaja pole sellele tegelasele õiget värvi leidnud, vähemalt tagantjärele mõeldes mitte midagi eredat ei meenu. Meelekindlalt oma õnne poole liikumine äkki ongi värvitu ja igav? Õnnestunuma rolli teeb juba ammusest ajast stiilse romantismi-eelse muusika lauljana tuntud Mati Kõrts. Siiski sai tema I vaatuse „pildi-aaria” nootidele altpoolt ujumisega ülearu „romantiline”. Teine osatäitja Jan Oja on aga kogu lavastuse suurim probleem. Tema laulmismaneer kukub stiilist täiesti välja. Ta on väga kenasti teinud rolle romantilistes itaalia oopereis, kuid Mozart pole kahjuks XIX sajandi itaalia helilooja. Ka aktsent on lausa häiriv.
Huvitav nägemus on lavastajal Sarastrost, kes ei ole selles lavastuses mitte headuse ja õigluse kehastaja. Tema riigis näib valitsevat hoopis isikukultus — riigi liikmeskond kummardab teda orjalikult. Ka ordu liikmetele pole antud võimalust oma arvamust avaldada — Sarastro sunnib nad türannilikult vaikima. Nii nende hallis ranges riietuses kui käitumises võiks leida paralleele XX sajandi autoritaarsetele režiimidele. Sarastro ilmumisel saabub halvaendelise tooniga must-valge valgus, ka tempel on mustjas. Et aga ooperi põhitelg on Tamino pürgimine pühitsetute, Sarastro kaaskonna hulka, siis Sarastro riigi niisuguses võtmes käsitlemine muudab tegelikult tema pürgimise sinna mõttetuks. Taisto Noorele jääb Sarastro partii madalaks. See-eest on ta numbris Paminaga sügavam, lõhestatum kui Märt Jakobson.
Toredad on mõlema koosseisu kolm poissi, head haldjad, kes lugu õigele rajale lükkavad, õnnetusi ära hoiavad. Need olid valitud „Vanemuise” sirgehäälsemate ja saledamate naiskoorilauljate seast. Tulemus on ilmselt parem kui „päris” poisse kasutades. Meeldejääv ja huvitav leid on ka nende mitmel puhul aegluubis liikumine.
Kolm daami Öökuninganna kaaskonnast on kolm iharat ja võimukat naisterahvast (Merle Hillep või Kristina Vähi, Karmen Puis ja Valentina Kremen). Ükshaaval lauldes-rääkides on nad värvikad ja vahvate häältega tegelased. Kahjuks ei saa aga nende tertsetis tekstist eriti midagi aru.
Must-valges värvigammas lavastuse nahka lähevad siiski mõned olulised nüansid. Näiteks I vaatuses Monostatose ja Papageno kohtumine, kus nad teineteise nägemisest hirmsasti kohkuma peaksid, samas kui nende grimm ja kostüüm kohkumiseks põhjust ei anna. Kui Pamina ja Tamino teineteist lõpuks esimest korda näevad, hajuvad nad halli massi, ei eristu piisavalt visuaalselt. Moodsas võtmes lavastus tugineb eeldusele, et vaataja on teose nüanssidega hästi kursis. Kui aga arvestame, et „Võluflööt” oli Tartus laval 57 aastat tagasi, siis ei saa loota, et publik tõesti tunneks ainest.
Teose lavastamisel pole kasutatud kõike, mida see ooper võimaldab — näiteks võlumaailm ja muinasjutulikkus on jäetud sinnapaika. Vabamüürlik atribuutika ja ideestik on olemas, aga rohkem teose tagaplaanis. Vabamüürluse kohta on ju väga vastakaid seisukohti. Ehk seepärast pole lastudki ooperi sellel tahul ühemõtteliselt positiivses valguses särada, vaid on toodud välja just vabamüürluse silmakirjalikkus ja vastuolulisus pealtnäha vooruslikkuse ja õilsuse sees. Mozarti nägemus vabamüürlusest ooperis oli idealiseeriv, valgustusajastulikult „pimedusest valgusele pürgiv”, sümboliteks pimedusega löödud Öökuninganna riik, ja sellele vastanduv Sarastro riik oma Tarkusetempliga. Albert Üksip on nimetanud seda ooperit 1936. aasta „Estonia” kavalehel „vabamüürlaste rehabilitatsiooniks”, „suureks üllaks kaitsekõneks” vabamüürlusele, kajastades „vabamüürlastelt esiletõstetud inimsuseaateid” ja „vaimu ülistamist ja õilistamist, hinge puhastamist eneseohverdamise ja tegeliku ligimese abistamise kaudu”, ja kus „Sarastro ja ta preestrid on ülima tarkuse, ilu ja tugevuse (vabamüürlaste kolm tuge!) eest võitlejad, vastandina Öökuningannale, kes esindab kõike tagurlist ja ebausku.” Ooper lõpeb puhastustule läbinud Tamino ja Pamina pühitsemisega Sarastro vennaskonda (ehk valguse riiki) Tarkusetemplis.
„Vanemuise” lavastuses on antud juhul pearõhk pandud naise-mehe suhtele, (keha)orjusele. „Elajad on ju meis kõigis,” ütleb lavastaja kavaraamatus. Eri väljendusvahendid on rakendatud teose neid tahke esile tooma, loos hakkavad selgemalt välja kostma eelkõige vastavad tekstikohad, ja neid on päris palju. Võib-olla liiga palju saab operetilikku maneeri (eriti mõned flirdid, mida autorid pole ette näinud). Kogu lavastusele annab aga tugevuse ja selgroo range ja täpsust nõudnud lavastajakäsi. Nähtud etendused kulgesid üsna sarnaselt, ka erinevad persoonid sama tegelast kehastamas käitusid vägagi ühtemoodi. Väga täpselt oli paika pandud igasugune liikumine — siirdumine kust, millal ja kuhu — kuni täpsete sammude ja liigutusteni, ansamblite ja suuremate koosseisude puhul. Iga seltskond oli saanud karakterist lähtuvalt erineva liikumise (silma jäävad eredaina, reljeefseina eriti kolm poissi ja kolm daami), sest lavastaja on ametilt koreograaf. Ehkki küll kõik polnud mitte alati põhjendatud, on asja hea külg see, et lauljal pole muret, mida teha — kuhu oma käsi panna jne. Puudub ooperilavastuste üks suur häda — harkisjalgne laulmine eeslaval. Samas ei olnud liikumisega ka üle pingutatud, nõnda et see muutunuks sebimiseks muusika saatel, nagu üks arvustaja on arvanud. Liikumine, täpselt paika pandud rütmid, ei lase lavastusel isevoolu minna, hoiab masinavärgi kindlalt teel. Ja muusikaline külg on üldiselt päris hea. Orkester mängib stiilselt (dirigendid Hendrik Vestmann ja Anu Tali). Laulmist ja kõnelemist on enamasti päris hea kuulata (kui ilusad olid vaiksed koorinumbrid!). Võrdluseks mõnd paarikümne aasta tagust salvestist kuulates tuleb elu edenemine, ka pealinnast kaugel väikelinnateatris, eriti ilmsiks. Kogu lavastus on kahtlemata oluline ja tugev, omapärane töö „Vanemuise” viimaste aastate ooperirepertuaaris.