fbpx

Vanemuine viiuldab end mäele


Vanemuisel paistab hakkavat järjest paremini minema. Hooaja alguse esimesed hitid on lavavalgust näinud. Algul «Mesimees», nüüd siis «Viiuldaja katusel».
On kuulda, et Vanemuisel on plaanis veelgi lavastusi, millele juba eos hitistaatust ennustatakse.
Kunstnik: «Raha on maailma suurim needus.» Teatridirektor: «Looja, lase see needus minu peale langeda! Ära mind temast iial vabaks päästa!»
Ja kui nüüd samas vaimus muusikali dialoogi parafraseerides jätkata, siis lisan paar lauset, mis võiksid Vanemuise huulilt tulla: «Ma tean, et me oleme äraneetud… Aga kas ei võiks vahelduse mõttes mõnikord ka teisi ära needa?»

Lavastuse voorused

«Viiuldaja katusel» on päevakohaselt õige valik.
Ennustatav publikumenu on loomulikult väga tähtis. Ent sellega samaväärseks pean näitlikku õppetundi, mida see muusikal pakub juudi kavaluse, tarkuse ja visaduse kohta, milleta Vanemuisel pole ilmselt võimalik praegu hakkama saada.
Ja need kaks pole ainukesed voorused, mis selles lavastuses on leida.
«Viiuldaja katusel» on muusikal, mida teab vist iga žanri- ja teatrivõhikki. Seda peaasjalikult tänu Estonia ja ETV ühistööle.
Enam kui sada korda laval etendunud ja kes teab mitu korda teles näidatud omaaegne menumuusikal on täiskasvanud elanikkonnast usutavasti enamikul mällu sööbinud.
Lisaks on selle muusikali mõned soolod ja duod korduvalt kõlanud raadios, teles ja kontsertettekannetel.

Kindla peale minek

Sellise materjali lavastamine on teatrile absoluutselt kindla peale minek. Ja mitte ainult õige materjali valiku pärast ei taha siinkohal teatrit kiita, valitud on ka õige lavastaja.
Vahur Keller oskab korralikult lavastada. Keskmisele teatrikülastajale on tema käekiri/käsitöö turvaline ja lihtsasti mõistetav. Keller oskab keskmise vaataja ootusehorisonti tabada.
Valdav osa publikust januneb peamiselt meelelahutuse järele ja seda talle muusikaliga «Viiuldaja katusel» ka pakutakse.
Pole karta ehmatavalt uudset kontseptsiooni, jõulist kujundikeelt ega (kaasa)mõtlemisele ärgitavaid rollilahendusi. Vaatajad saavad täpselt seda, mille järele on nad teatrisse tulnud. Nii publik kui ka teatri finantsosakond võib nüüd rõõmustada.
Ka teatri näitlejaile, lauljaile ja tantsijaile on see muusikal rõõmuallikas.
Kui etendused lähevad menukalt, ja seda ma ennustan, pole ju töölepingu pärast põhjust pabistada. Ja muidugi – mis kõige olulisem – peaks muusikal žanrina pakkuma ohtralt võimalusi esitajate tehnilise pagasi arendamiseks.
Seda eelkõige füüsilise poole pealt. Sest ega draamanäitlejal ei ole just sageli võimalust laval saltot hüpata, puusa nõksutada, vokaalseid kutseoskusi arendada ja nii suurejoonelises ansamblimängus osaleda.
Samuti eeldatakse muusikalis lauljatelt ja ka tantsijatelt tunduvalt rohkem näitlejameisterlikkust, kui nende eriala tavapäraselt ette näeb. Selles valguses vaadatuna soovin, et Vanemuises oleks muusikale üha enam ja enam.
Aga «Viiuldaja katusel» on minu meelest hea näide sellest, et kui lavastaja ei nõua, siis see näitleja, kes ei viitsi, ülemäära ei pinguta.
Ja ega eneseületamiseks pole oluliselt põhjustki, sest lavastajal on olnud väga hea silm (ja kõrv) valimaks rollidesse näitlejad, kes tavapäraselt mängides saavad vaevata osaga hakkama.
Aga esietendusel oli märgata ka mõni erand. Mitte et ma suhtuksin teatrisse kui sporti, kus eesmärgiks on hüpata eilne tulemus üle, aga Andres Mähari vähemalt meetrikõrgune hüpe käed jalgadega kokku (see vene meestetantsus tüüpiline hüpe) on küll märkimisväärne. Mähar oli kahjuks üks vähestest, kes viitsis või söandas (kvalifikatsiooninormist kõrgemale) hüpata.

Lavastaja kiituseks

Lavastaja Kelleri kiituseks peab märkima, et tal on võime ja tarkus meeskonda valida. Oleks kohatu alahinnata muusikajuhi, koreograafi, kunstniku ja teistegi asjatundlikku panust lavastuse loomisel.
Silmatorkavalt targalt on kunstnik Rosita Raud loonud lavakujunduse, mis oma mitmeplaanilisusega (nii sisult kui ka vormilt) toimib oivaliselt.
Kui välja arvata mõned üllatused, on «Viiuldaja katusel» korralik lavastus. Seda eelkõige tänu sellele, et lavastaja on tublilt järginud teatrinooti. Kui noodikirjas on ikka ette nähtud poogen, siis on lavastajalgi poogen. Pizzicato oleks liialt riskantne.