Vanemuine viib Lotte-huvilised lapsed pöördlaval võlumaailma
21. oktoobril esietendus Vanemuise suures majas lastelavastus «Lotte reis lõunamaale». Kui arvate, et etendusele pääsemiseks tuleb sammud seada saali, siis te eksite. Publik juhatatakse salapärast ametikäiku pidi lavale.
Pöördlava sõidutab etenduses publiku ühest maailmast teise. Lavakujundus on väga hea. Kunstnikud Marion Undusk ja Sirly Oder on suutnud vaatajate ette tuua võlumaailma, mis on täis üllatusi ja põnevaid lahendusi.
Suurepäraseid dekoratsioone valgustab hea valguspark, mis kasutab võimalusi maksimaalselt.
Head olid ka Janek Savolaineni videoinstallatsioonid, mis aga kippusid kahjuks liialt tugeva valguse sisse ära kaduma.
Heal dekoratsioonil on ka omad vead. Selle asemel, et jälgida näitlejaid ja nende tegevust, liikus silm vaatama huvitavaid kujunduselemente, värve ja eriefekte. Mägedestseenis maas voogav udu näiteks võttis esimeste ridade publiku tähelepanu endale.
Kaduma kippuv hääl
Näitlejate hääl kippus suures lavaruumis ära kaduma. Isegi üsna näitlejate lähedal istudes tuli sageli kõrvu teritada, et sõnadest aru saada. Ainukesena oli hästi kosta rännukoer Klaus (Aivar Tommingas).
Lasteteater on keeruline žanr, kuigi seal kehtivad samad reeglid kui n-ö täiskasvanute teatris.
Elu on näidanud, et lastele mõjuvad pigem karakteersed rollid kui sügav psühholoogiline realism. Seetõttu oleks oodanud «Lotte reisist lõunamaale» väliselt huvitavamaid karaktereid. Jäi tunne, et liigne rõhk on pandud sõnade mõjule.
Näitlejaist suutis meeldivalt üllatada Marika Barabanštšikova, kes Lottena ei mänginud rolli liialt lapsikuks. Näitlejate kiituseks võib öelda, et ninnunännutamist kohtas harva.
Lavastaja oli tegelasrohketesse stseenidesse lisanud ka mitmeid Tartu koolinoori, kes mängisid väikseid ürgjäneseid, siniseid elevante ja linde.
Jäi tunne, et lastele oleks nende osades võinud leida veelgi funktsioone. Sel juhul oleksid võimsad dekoratsioonid muutunud vähem domineerivaks.
Midagi ka vanematele
Lasteetendustel käivad ka täiskasvanud. Rõõm oli tõdeda, et «Lotte reisi lõunamaale» lavastades oli ka vanemaid vaatajaid meeles peetud – nemadki said kõhutäie naerda.
Arvan, et Andrus Kiviräha «Lotte reis lõunamaale» on Vanemuise repertuaaris üsna õnnestunud valik.
Kuid hea lasteteater ei olene mitte niivõrd dramaturgilisest materjalist, kuivõrd eelkõige just hingest ja energiast, mis sinna sisse on pandud.
Kui lavastus on tehtud täielikult pühendudes ja kaasa elades, on tulemus suurepärane. «Lotte reis lõunamaale» läheneb sellele.