Vanemuine toob tuleval reedel lavale laulu täis Shakespeare’i komöödia

Eesti suuremate linnade kuulutustahvlitel ripuvad fotod noormeheks riietatud neiust. Kas keegi on asunud transvestiitlust propageerima?
Tegelikult on ettevõtmise taga Vanemuise teatritrupp, kes on otsustanud lavale tuua William Shakespeare’i romantilise komöödia “Nagu teile meeldib”, milles, tõsi küll, on suur osa segiaetud soorollidel.
Mitmes mõttes kummalise näidendi on lavastanud Finn Poulsen Rootsist, kellele see on juba kolmas kord Tartus Shakespeare’i tükki publiku ette tuua. Kummaliseks on näidendit peetud seetõttu, et võrreldes Shakespeare’i teiste näidenditega on selles proosa osakaal suhteliselt suur ja ka laule on selles rohkem kui üheski teises Shakespeare’i näitemängus.
“Näidendis “Nagu teile meeldib”, mis on vähem tuntud ja vähem lavastatud kui mitmed teised Shakespeare’i näidendid, on just naisterahva osa mahukam kui üheski tema teises näitemängus,” avab šeikspiroloog Maris Peters . “Rosalindile (mängib Marika Barabanštšikova – toim.) on antud mõnedel andmetel ei rohkem ega vähem kui 668 rida. See on peaaegu sama pikk kui kuningas Leari osa. Mõistagi ei kirjutanud Shakespeare seda osa mõnele lemmiknäitlejannale. Naiste osi mängisid Shakespeare’i-aegses teatris noormehed. Sellest tuleneb ka näidendi järgmine tähelepanuväärne veidrus: suure osa näidendist veedab Rosalind meherõivaid kandes. Kui tagasi mõelda sellele, et keskaegses teatris mängis seda osa noormees, on meie ees poiss, kes mängib tüdrukut, kes mängib poissi. Selline transvestiitlus lisab näidendile hulgaliselt pikantseid nüansse ja kahemõttelisust.”
Kuid “Nagu teile meeldib” ei koosne ainult soovahetusest ja sellega kaasnevast pikantsest huumorist.
“Vanemuise jaoks on siin kokku saanud kolm olulist asja,” räägib Vanemuise draamajuht Ain Mäeots. “Esiteks vajasime oma repertuaari korralikku klassikalist näitemängu. Teiseks pidi see olema suurejooneline ja suure näitekoosseisuga. Kogu draamatrupp vajab mitmekesist ja huvitavat tööd. Ja kolmandaks on väärtus omaette töötamine hinnatud rootsi lavastaja Finn Poulseniga, kes tunneb oma varasematest Tartus tehtud töödest Vanemuise teatri draamatruppi läbi ja lõhki.” Mäeots tunnustab Poulsenit kui heas mõttes vana kooli meest, kellega koos lavastuse väljatoomine on arendav nii näitlejatele kui ka kogu teatrile.
Nagu Shakespeare’i-aegsetes näidendites tavaks, saab Vanemuise etenduseski näha suurejoonelist lavavõitlust, mille on näitlejatele selgeks õpetanud Indrek Sammul Tallinna Linnateatrist. Et publikut paremini keskaegsesse ellu viia, on kunstnik Ann Lumiste koostöös lavastajaga kahe esimese toolirea asemele lasknud ehitada lava ning osa publikust toonud istuma lava taha küljele.
Teatrikülastajat ootab niisiis ligi kolmetunnine seiklus keskaegses õukonnas ja Ardeni metsas, kuhu pingete ja reeglite maailmast tulevad erinevatel põhjustel kokku kõrgest soost isikud, kes varjavad oma identiteeti valeriietega, teeseldes, et nad on karjused või lindpriid. Nii vastandab Shakespeare piiritletud õukonnaelule vaba ja romantilise elu looduses. Olulisel kohal näidendis on ka armastus ning selle erinevad vormid ja esinemiskujud.
“Näidendi tekstis on palju teravmeelsust ning loogika- ja retoorikavõtteid, mis tänastele teatrikülastajatele võivad võõraks ja märkamatuks jääda,” tõdeb kavalehel olevas kokkuvõttes Maris Peters. “Tänase vaataja rahustuseks tuleks aga kindlasti öelda, et ka ilma sügavat mõtet otsimata ja kõiki plaane lahti muukimata on selles näidendis äärmiselt nauditav ja huvitav karakterite galerii, kelle suhetes ja arusaamades võime küllap iseendidki ära tunda. Saagu siis nii, nagu pealkirigi lubab, ja meeldigu see komöödia meile just nii palju, nagu ta meile meeldib.”