Loe

Vanemuine teatriuuendusest tänapäevani

Postimees

Seda osa Vanemuise kutselise teatri saja-aastasest loost on tunduvalt keerulisem kokkuvõtlikult kirja panna kui varasemat, sest lähiajalugu elab meis enestes ja on meie eneste nägu.
Siiski on Vanemuise puhul kaks asja, milles kõik näikse olevat ühel meelel: Kaarel Ird oli suur teatrijuht ja Eesti senini ainus teatriuuendus algas ja andis oma säravamad tipud Vanemuises. Küllap on needki asjad omavahel seotud.

Maailmamuutus

Paul-Eerik Rummo on arvanud, et Ird võis võtta noorte meeste kahtlase väärtusega eksperimendid oma katuse alla ka selleks, et näiteks teisele suurele, Pansole, ninanipsu mängida ja ennast pealetulevate põlvkondade silmis tõsta.
Nii või teisiti, aga fakt on, et 1960-ndate lõpul ja 1970-ndatel aastatel kujuneb Vanemuine eesti teatriuuenduse keskuseks. Juhtfiguurideks pärast kolmeaastast äraolekut naasnud Evald Hermaküla, Jaan Tooming, dramaturg Mati Unt ja tantsuteatris Ülo Vilimaa.
Murrangu annus mirabilis, imeline aasta, (Jaak Rähesoo määratlus) oli 1969, kui järjest tulevad ja muudavad maailma Suitsu-õhtu, «Tuhkatriinumäng» ja «Laseb käele suud anda», veidi hiljem ka «Südasuvi 1941», «Sina, kes sa saad kõrvakiile» Hermakülalt ja veel veidi hiljem (1976) «Põrgupõhja uus Vanapagan», «Veli Joonatan» ja «Polonees 1945» Toomingalt.
Need, kes nägid ja kaasa tegid, räägivad, et see oli tõepoolest äärmiselt intensiivne, äärmiselt täidetud aeg. Et teatris räägiti asjast. Ja et praegu enam peaaegu ei räägita.
«Teater on tühi, kui ta ei räägi asjast», kirjutab Mati Unt juba 1968. «Teater ei ole intensiivne, kui ta ei räägi asjast, kui ta lihtsalt on, kui ta täidab lihtsalt plaani, kui ta lihtsalt eksperimenteerib, kui ta lihtsalt ennast demonstreerib».
Aga kuidas see täidetus ja intensiivsus siis tollal saavutati? Räägitakse, et pühendumisega. Katsetamisega. Proovimisega. Ajaga, mis ei olnud tunni pealt piiratud. Võimalusega eksida. Pooleli jätta. Edasi lükata. Edasi töötada. Uuega alustada.
Eks ole, kõlab nagu jutt, et taevas oli sinisem, rohi rohelisem ja mesilased olid nagu varblased? Küllap voolas Emajõeski siis vee asemel mesi. Ja et kõik see sai toimuda üksnes Irdi kui vanajumala selja taga! Küll olid ikka ilusad ajad! Praeguseni nutetakse neid taga.

Minekud…

Mina ei tea, kui palju on selles müüti, kuipalju päris tõde. Kuid küllap see nii oli, nagu räägib Paul- Eerik Rummo intervjuus 26. märtsil ETVs ekraanile tulevas värskes «Vanemuise»-filmis: «Kaarel Irdi tugev autoritaarsus hoidis seda teatrit koos, inimesed olid ühe asja eest väljas. Vähemalt nähtavalt. Ka väljapoole oli see hästi näha ja peegeldus kindlasti teatri sisekliimale tagasi. Irdi kui kõvahäälsesse ja inimestele pealehüppavasse tegelasse võidi suhtuda mitmeti, aga kindlasti kõik tundsid, et nad on Irdi seljataga kaitstud. Ja see andis Irdi käitumisstiilile ka legitiimsuse nii kogu teatrirahva kui publiku silmis.»
Praegu räägitakse, et Vanemuises ei ole head ajad, et siit muudkui minnakse.
Aga mindi ka Irdi ajal. Kas Ird oleks saanud keelata minemast Undil või Hermakülal Tallinna või Toomingal Ugalasse peanäitejuhiks, kuigi, nagu eeltoodud Hermaküla kirjast järeldada võib, oli ta just nende meestega lootnud siduda Vanemuise tuleviku?
Küllap ei. Nagu rääkis Ülo Vilimaa, lubas Ird temagi hetkegi kõhklemata keset hooaega kolmeks kuuks Jaapanisse, sellepärast tehti ümber mängukavad jne. Ird teadis, et kui tegijaid keelata, siis lähevad nad lõpuks nagunii. Aga kui anda võimalus… jah, lähevad ju siiski, aga teise tundega ja tulevad vahel ka tagasi.
Nagu Tooming Ugalast, kes toob endaga Vanemuisesse aasta parima lavastaja tiitli nii 1989 kui 1996; nagu 90-ndate keskpaigas Unt, kes lavastab «Iwona», «Taevase ja maise armastuse», «Lõokese taeva all», «Hamleti» ja palju muud.
Ird juhib Vanemuist peaaegu kuni minekuni siitilmast. Ta annab teatrijuhi koha üle Ago-Endrik Kergele. Tema järel tuleb varem Vanemuises dramaturgi ametit pidanud Linnar Priimäe intendandi-aeg.
Ka tema järel tulev Jaak Viller on Irdi ajal olnud Vanemuise dramaturgiks, hiljem ka korraldusdirektoriks. 2003. aastal tuleb teatrijuhiks Aivar Mäe. Räägitakse, et ta lahkuvat Vanemuisest koos Eesti teatri aastaga.

Alles algus

Nii et Vanemuise küsimus on ikka ja jälle juhi-, vahel on räägitud, et ka rahaküsimus. Ird on meenutanud, et kui Nõukogude võim 1940. aastal teatri üle võttis, oli kõigepealt vaja ära maksta 55 milj senti võlgu. Kuid siin ei maksa unustada, et teater Vanemuine on Vanemuise teater – et ta kannab jumala nime! Jumalatel võlgu ei ole.
Nii et ma usun, et kui enam kuidagi teisiti ei saa, siis tõuseb jälle kord südanthaarav kohin ja laulujumal Vanemuine laskub ise maa peale, seab oma käharad juuksed korda, köhatab hääle puhtaks ja puudutab kandlekeeli.
Siis mängib ta eelmängu ja laulab lõppeks kiidulaulu, mis haarab kõiki kuulajaid, teda ennast aga kõige rohkem.
Jumalate teed on imelikud. Aga nad on surematud. Sada aastat on alles algus.

Kronoloogia
• 1958-1984 on Vanemuise peadirigendiks Erich Kõlar.
• 1985. aastani juhib teatrit Kaarel Ird.
• 1985-1990 juhib teatrit Ago-Endrik Kerge.
• 1990-1993 juhib teatrit Linnar Priimägi intendandi ametikohal.
• 1990 taasavatakse 1978. aastal tulekahjus hävinud Vanemuise väike maja.
• 1994 asub Vanemuise direktori kohale Jaak Viller. Teatri draamajuhiks saab Jüri Lumiste. Peaballettmeistrina jätkab selles ametis juba aastast 1974 töötanud Ülo Vilimaa. Peadirigendina (aastast 1987) jätkab Endel Nõgene.
• 1995-1997 kontserdisaali fuajees tegutseb eksperimentaal ehk E-lava.
• 1998 asub balletijuhi kohale Mare Tommingas.
• 1999 saab Vanemuise draamajuhiks Ain Mäeots ja muusikajuhiks Mihkel Kütson.
• 2001 avatakse Sadamateater.
• 2004 asub muusikajuhi kohale Hendrik Vestmann.
• 2003 määrab kultuuriministeerium Jaak Villeri asemel teatrijuhiks Aivar Mäe.
• 2006 uueks draamajuhiks tuleb Sulev Teppart ja muusikajuhiks Toomas Vavilov.
• 2007 uueks teatrijuhiks saab………

15.03.2006