Vanemuine, teater, mille sees on mitu teatrit
Vanemuise draamajuhil Tiit Palul sai täis esimene aasta uues ametis. 1996. aastal kõrgema lavakunstikooli XVII lennu lavastajana lõpetanud Palu töötas pärast kooli viis aastat Vanemuises näitleja ja lavastajana. 2001. aastal siirdus ta Pärnu Endlasse, kus temast kolm aastat hiljem sai teatri peanäitejuht. Aastatel 2012–2013 oli ta Ukrainas Lvivi ülikoolis eesti keele ja kultuuri lektor, mullu 1. augustist asus tööle Vanemuise draamajuhina. Palu on teinud ligikaudu 40 lavastust Vanemuises, Endlas, Rakvere teatris, Kuressaare Linnateatris, Emajõe Suveteatris, Ugalas jm. Ta on kirjutanud ja tõlkinud näidendeid, dramatiseerinud lavatekste, teinud muusikalisi kujundusi, pidanud kõrgkoolides loenguid ning avaldanud arvamuslugusid ja teatriartikleid päevalehtedes ja kultuuriväljaannetes.
Praegu käib sinu kolmanda Tartu perioodi teine aasta: 1988 tulid Tartusse ülikooli eesti filoloogiat õppima, pärast lavakunstikooli lõpetamist 1996 olid viis aastat Vanemuises näitleja ja lavastaja, nüüd siis Pärnu Endlas oldud kümnendi järel draamajuhina taas Tartus. Kuidas seda linna kirjeldada? Milline paistab Tartu sulle kui sünnilt tallinlasele?
Tartu on linn, kus on ülikool ja noort rahvast värskete ideedega. Tänu ülikoolile on selles linnas teatreid ja kõrtse, poeete ja idioote, oma city ja kõdurajoonid. Muidugi on linn muutunud, avanenud. Kaheksakümnendate lõpu Tartu oli nagu Dickensi-aegne London: pime ja patune. Mulle meeldib, et need kohad ja need inimesed on praeguseni valdavalt alles ning mõned neist jätkavad raugematu hooga. See on Eestis võimalik ainult Tartus. See lihtsalt peab meeldima.
Ajakirjas Ramp oled öelnud, et Vanemuine on teater, mille sees on mitu teatrit. Mida see täpsemalt tähendab?
Mõtlen seda, et Vanemuine ei ole ühe idee teater või projekt, mis on suunatud kindlale väljenduslaadile või sihtrühmale. See pole öeldud poliitilise korrektsuse või ideelise pehmuse pärast, vaid osutab võimalustele, mis selles teatris on.
Palju on räägitud, et Vanemuises saab teha lavastusi, mida mujal teha pole võimalik. Mis see on, mida mujal teha ei saa?
Selle all mõeldakse ilmselt nn kolme žanri ühislavastusi. Praegu tehakse „Ooperifantoomi” (esietendus on 4. oktoobril – toim), millest suuremat ja keerukamat polevat. Usun väidet, et mujal seda sellel tasemel teha ei saaks: Vanemuises on olemas inimesed, tehnika ja vajalik korralduslik mastaap.
Mis puutub sõnateatrisse, siis arvan, et tähtis on idee. Ja selles mõttes pole olemas piiranguid. Võid teha mono-„Hamletit” ja võid tuua nimitegelase selja taha sada vibukütti ehtsate elevantide seljas, kunstilises mõttes pole vahet, otsustavad muud kategooriad.
Vanemuises saab teha kõiki asju, mida mujalgi, ja neidki asju, mida mujal ei saa. Asi on mõtlemises.
Kas koos sinu asumisega draamajuhiks on draamatrupi töökorralduses midagi otsustavalt muutunud? Millistest põhimõtetest lähtuvalt seda ametit pead?
Ma ei näe Vanemuise draamaharul teist teed kui ansambliteater. See on teater, mis põhineb trupil ja mitmekesisel repertuaaril. See on olnud Vanemuise tugevus läbi ajaloo. Noh, muidugi võib keegi öelda, et unustame ajaloo ja teeme restardi, laseme kõik lahti, palkame uued näod, paneme uue kõvaketta. Mina seda ei suudaks, mulle on Vanemuine ka praegu Toominga, Undi, Haravee, Eelmäe, Kaljujärve, Olmaru, Jäägri ja Kütsari teater nagu ka just Vanemuisesse tulnud Markus Dvinjaninovi ja Marian Heinati teater. See on teater, kus on koos eri põlvkonnad ja koolkonnad ja mõtteviisid, seal ei tehta ühemehešõud valitud sihtrühmale.
Mitme aasta eesmärk on taastada ansambliteatri võimekus. Selleks on kolm tegevust, mis eristuvad selgelt viimaste aastate praktikast. Esiteks pidev töö oma trupi näitlejate arengu huvides ja vähem külalisi. Teiseks on hooajas neli lavastustsüklit kahe asemel, see võimaldab rohkem kombinatsioone. Kolmandaks koosseisulised lavastajad, kes arvestavad ka näitlejate ja teatri vajadustega. Repertuaaris sooviksin näha rohkem uut eesti dramaturgiat ja klassikatõlgendusi, aga see sõltub ka lavastajate soovidest. Otsin võimalust, kuidas pikalt planeeritud lavastuste kõrval saaks teha ka kiireid, aktuaalseid, teistmoodi lavastusi.
Oled sa Tartus tajunud, et repertuaariteatri küllalt turvaline keskkond kipub muutma näitleja mugavaks ja loiuks, rolle üritatakse teha „vana rasva” pealt?
Ei ole tajunud ega usu sellise mõtteviisi olemasolusse. Kui see nii välja paistab, siis seetõttu, et vahel ei paku töö väljakutset. Peatun siinkohal külalislavastaja ja koosseisulise lavastaja olemuslikul vahel. Külaline teab trupist üksikuid näitlejaid ja teda huvitab ainult kindla peale tulemus. See toob kaasa näitlejate kasutamise järjest sarnastes funktsioonides ning mõnele näitlejale liiga palju ja mõnele liiga vähe ja vähepakkuvat tööd. Koosseisuline lavastaja toetub näitlejatele, loob väljakutseid ja olukordi, kus on võimalik avaneda. Nii on palju suurem võimalus, et tuleb üllatusi nii inimese kui ka lavastuse tasandil. Meenutagem kas või Lembit Eelmäe avanemist 50aastaselt „Põrgupõhjas”. Teda sai tähele panna ainult omamajalavastaja Tooming. Ansambliteatris on iga töö vaheetapp järgmiste tööde juurde.
Vanemuise alanud hooaeg on esimene, mille draamarepertuaari koostamine on käinud sinu juhatamisel. Kuidas uuslavastusi valisid ning kas pidid palju mõtlema sellele, et publiku iga sihtrühm leiaks oma ning Vanemuise kolme saali peale kokku rohkem kui tuhat istekohta ei jääks tühjaks?
Enamik materjalist tuli lavastajate kaudu. Hea, kui lavastaja teeb seda, mida teha tahab. Saalidel on oma võimalused ja piirangud, nendega arvestades loksuvad asjad paika. Seitsmel noorel näitlejal on ees elu esimene hooaeg, neid kõiki ootavad suured osad. Tuhande istekohaga arvestasin natuke ka.
Tänavu sügisel lisandus draamatruppi kümme uut liiget, kellest seitse on äsja kõrgema lavakunstikooli lõpetanud kursusekaaslased. Juba Endlas peanäitejuhina oli sul kombeks kutsuda noori näitlejaid oma teatrisse kambati. Millist mõju võiks selline grupikaupa teatrisse tulek avaldada?
Trupi suurendamine oli strateegiline otsus, et tekiks ansambel. Trupp on viimasel kümnel aastal pidevalt väiksemaks pudenenud, mindud on rohkem kui tuldud. Noorte kambati tulek mõjutab tasakaalu. Milliseks see kujuneb, näeme võib-olla viie aasta pärast. Mitmekesi tulek annab tulijatele tuge. Elu on näidanud, et sellised teatrisseminekud mõjuvad hästi nii teatrile kui ka näitlejatele endile. Minu kursusest läks 1996. aastal Rakverre seitse näitlejat, kellest alles on Tarvo Sõmer ning direktorina Velvo Väli. Nüganeni esimeselt kursuselt mindi 2002. aastal hulganisti Ugalasse, alles on seal kaks. Minu 2007. aastal Endlasse kutsutud kaheksast Viljandi teatrikooli kursusekaaslasest on seal alles kaks. Nii see läheb. Aga esimestel aastatel saavad kõik kõvasti ja erilaadset tööd, seda olen lubanud. Ootan, et nad teeksid oma teatrit oma põlvkonnale, see võimalus on neil olemas.
Kui oluliseks pead, et alanud hooajast tuli Vanemuisesse lavastajaks sinu kauaaegne kolleeg Endlast Andres Noormets? Kas draamatrupis üleüldse peab olema palgalisi lavastajaid, ehk oleks kirju pildi huvides ja odavam kutsuda lavastajaid üksnes väljast?
Noormetsa teater muutub kogu aeg, teda huvitab teatris see, mida veel olemas ei ole. Ta toetub näitlejatele, tal on tohutud kogemused ja väga suur rahu. Vanemuisel on teda rohkem vaja kui temale Vanemuist. Vanemuises võiks olla kaks-kolm lavastajat, kes teevad kaks lavastust hooajal, lisaks igal aastal kolm või neli külalislavastajat. Võiks proovida ka residentlavastajatega, Eestis pole seda veel tehtud.
Vanemuise draamatrupilt oodatakse justkui rohkem, kui see juba mõnda aega kunstiliselt pakkuda on suutnud – vahel on kriitika olnud õigustatud, vahel ülekohtune. Mis on sellise suhtumise põhjus ja kuidas seda murda?
Vanemuine on paljude vastandamiste objekt ja see „teine”, negatiivne näide. See tuleb teatri suurusest, teatrile omistatavast priiskavast jõukusest, silmahakkavast turundustegevusest ja ebamäärasest, kõike korraga haaravast kunstilisest programmist. Osaliselt on selline pilt õige, osalt ei pea paika. Mis puutub draamaharusse, siis ressurss on eelkõige omas majas. Trupp on väga tugev, isiksused on olemas. Ilmselt on tähtis ka kommunikeerida nii teatris kui ka väljapoole, mida ja miks ja kuidas tehakse ja mõeldakse.
Detsembris tood Vanemuise suures majas lavale laulude ja lugude õhtu „Minu veetlev Tartu”. Mis ajastu Tartust selles lavastuses räägitakse?
See on seiklus 1970. aastate Tartus, võimalikes ja võimatutes kohtades. Muusika mõttes oli see kuldaeg, kui muusika kandis sõnumit. On näitlejad, kes oskavad laulda, ja vaba lavaaeg. Loodetavasti saame sellega millelegi pihta, seitsmekümnendad oli ka teatris huvitav aeg.
Vanemuise draamatrupi selle hooaja uuslavastused
„Armastan! Armastan! Armastan!” (esietendus 25. augustil, lavastaja Avtandil Varsimašvili)
„Deemonid” (esietendus 19. septembril, lavastaja Andres Noormets)
„Punamütsike” (esietendus
15. novembril, lavastaja Veikko Täär)
„Estoplast” (esietendus 29. novembril, lavastaja Sander Pukk)
„Minu veetlev Tartu” (esietendus
6. detsembril, lavastaja Tiit Palu)
„Kui tuvid kadusid” (esietendus
28. veebruaril, lavastaja Tiit Palu)
„Meie oma tõde, meie oma õigus” (esietendus 19. veebruaril, lavastaja Tanel Jonas)
„Naeru akadeemia” (esietendus
17. aprillil, lavastaja Aare Toikka)
„Go neo und romantix” (esietendus
25. aprillil, lavastaja Andres Noormets)
„Obinitsa” (esietendus 2. juulil, lavastaja Ain Mäeots)