Loe

Vanemuine provotseerib uues lavastuses Adolfiga

Tartu Postimees

Mõne aasta eest Edinburghi teatrifestivalil üllatanud tekst on nüüd ka Eestis lavale jõudnud. Teiste maade eeskujul on valitud esitamiskohaks õllekas – Püssirohukelder.
Tegu on vaheldusrikka tükiga. Mononäidendi temaatika on poliitiline, kuid see ei tähenda, et nalja ei saa. Vaatluse alla on võetud Hitleri ideoloogia, kuid tänapäevasest ja ka eestlaslikust vaatepunktist.

Hitleri sütitav kõne

Esimeses vaatuses esitab Adolf Hitler (Indrek Taalmaa) oma viimastele jüngritele viimase sütitava kõne ning palub oma ideid edasi viia.
Ootasin vaatajana, kas mulle tehakse ajupesu ja kas jääb tunne, et kõik juudid ja värvilised tuleks ära hävitada. Ent etendus toimis pigem kontrasti- ja võrdluspõhimõttel kui ajupesuna.
Kuidas see kõik oli, jätaksin saladuseks, et mitte ära rikkuda vaatajate üllatust.
Arvan, et teater on «Adolfi» mängukavasse võtmisega tabanud õige hetke.
Etenduselt ära tulles jäi suhu kergelt apokalüptiline maik. Kriisid, mis on hetkel maailmas lahvatanud, tekitavad ebakindla tunde. Ning kriiside ajal vajab rahvas tugevat juhti.
Teater on olnud ikka hea poliitiline lakmuspaber ja mujal Euroopas on tendents mängida apokalüptilisi lavastusi juba viimased paar aastat. Selle võimaluse annab nüüd Eestis ka «Adolf».
Adolf Indrek Taalmaa kehastuses ütleb: «Muud teil teha ei pruugi kui mind [uksest] sisse lasta – ülejäänuga saan ise hakkama.»
Tükk räägib meist endist. Sellele vihjab juba lavastuse pealkiri – «Adolf».
Iga Adolf ei pea ju kohe olema Hitler. Et tegu on eesnimega, võib ta sellisena tähistada keda iganes. Igaühes on pisike Adolf, millal temast Hitler formuleerub, on iseküsimus.
Taalmaa mängis välja talle antud ülesanded. See pole üldsegi kerge.
Püssirohukelder on ilmatu suur ruum ja hääl ei kaja seal kuigi hästi, kuid mulle jäi tunne, et Taalmaa võim ja vägi kandus kõigini. Vähemalt esimesest reast oli seda hea jälgida, kui pinkide tekitatud ebamugavused välja arvata.
Etenduses kasutatud kostüüm oli väga hea. Hitler oli väga hitlerlik. Kui kostüümi osas oleks tagasi hoitud, poleks etendus pooltki see, mis ta olema peaks.

Haakristiga punalipp

Laval rippunud Saksa natside haakristiga punalipp mõjus juba enne näitleja vaatajate ette tulekut üsna provokatiivselt. Sümbolid ja nende ümbermonteerimine oli üks etenduse olulisimaid mänge.
Inimene, kes leiab, et talle läheb korda see, mis praeguses maailmas toimub, peaks võtma kätte ja «Adolfi» ära vaatama – ning pärast seda tõsisemalt maailmale näkku vaatama. Ja seda mitte ainult Eesti künka otsast.

13.09.2005