Vanemuine pakub nii tsirkust kui ka leiba
Reedel Vanemuise suures majas esietendunud lastelavastus «Kardemoni linna rahvas ja röövlid» pakub nii tsirkust kui ka leiba – esimest vaatajale, teist näitlejale.
Thornbjųrn Egneri näidendis nimetab politseimeister Bastian häbiasjaks, et Kardemoni linnal ei ole olnud korralikku tsirkust.
Etenduse Bastian (Lembit Eelmäe) toob sisse aga hoopis teise konteksti, kui ütleb: «Jah, tsirkust ja leiba on rahval tõesti vaja.» Sellest saab välja lugeda lavastaja Jaan Toominga suhtumise ja eesmärgi, mida tema lavastus endas kannab.
Tsirkus ja teater
Tsirkus pole teater ega vaja lavastajat. Ilmselt seepärast tundubki, et «Kardemoni linna rahvas ja röövlid» jääb pigem sellesse teatritegemise etappi, mil lavastaja elukutset veel ei tuntud ning režii oli täiesti tundmatu mõiste.
Selle ajastu teater sai hakkama kolme prooviga, mida juhtis trupi direktor. Esimeses proovis loeti näidendit ning määrati repliikide järjestus. Teises leppisid näitlejad kokku, millal keegi siseneb ja millise intonatsiooniga räägib. Kolmas oli peaproov.
Tsirkuse esteetikat kandis endas ka «Kardemoni linna…» lavastusse sissekirjutatud vastuvõtuviis, mis eeldab, et publik elab plaksutades laulunumbritele kaasa.
Lavastuses kõlas laule, millele saal innukalt kaasa plaksutas. Kuigi publikul paluti ka mitmel korral laulmisega ühineda (sõnad on kavalehel), oli selleks mahti vaid vähestel. Ei ole ju võimalik samal ajal sõnu veerida ja plaksutada.
Aga plaksutada ju tuleb, sest nii on toredam. Usun, et selline kaasaelamise võimalus tagab ka kindla publikumenu ja seega leiva tegijatele.
Helge ja pikk tulevik
Lavastuses on muudki, mille põhjal ennustan «Kardemoni linnale…» suhteliselt helget ja pikka tulevikku.
Väikesele vaatajale peaksid meeldima vahvalt värvikirevad kostüümid ja lavakujundus. Lavastuse esteetikaga imehästi harmoneeruva kujunduse on loonud Krista Tool.
Ka ilmekaid tegelaskujusid jagub küllaga. Piisavalt ohtralt on rõhutud välisele koomikale, mille esinduslikemaid näiteid on röövlite – Kasper (Aivar Tommingas), Jesper (Tambet Tuisk) ja Joonatan (Margus Jaanovits) – rollilahendustes.
Ent vähe pole ka verbaalset huumorit. Külliki Saldre kannab preili Sofie rollis selle kõige paremini välja.
Kogu näiteseltskonna mäng jääb igati võimete piiridesse, ületamata neid kummaltki poolt. Eriliselt tahaksin aga ära märkida kahte peaaegu et haruldast nähtust Vanemuise laval.
Esiteks kogu trupi suurepärane kõnetehnika, mille tõttu on kogu tekst saali selgelt kosta. Ja teiseks – piinlikkustunnet tekitamata, hästi näitlev laps (esietenduses Tea Tuhkur väikese Kamomilla ja Mait Rembel Tommy osas).
Õilis teema
Lugu kolmest röövlist, kes headuse abil endale ühiskonnas taas koha leiavad, on igati õilis teema, mida väikesele teatrivaatajale näidata.
Moraal seisneb näidendi autori Egneri sõnastuses selles, et «loomulik ja sõbralik suhtumine muudab kõik paremaks ja isegi röövlid võivad inimeseks saada».
Egner lisab, et «keegi ei ole üheülbaliselt kangelane, ja keegi pole lihtsalt lurjus, ja pisut erinevad üksteisest me tohime ju ometi olla. Sallivus kõige lihtsamal kujul». Ehk siis – head lapsed, need kasvavad vitsata.
Ma ei tea, kui paljud saalis istujad jäid mõtisklema asja üle, mis lavastuses oli tuntavalt aktuaalsemaks mängitud kui näidendis. Nimelt ühiskonna heidikute teema. Lavastaja valutab südant nende pärast, kelle eest peaksime vastutust kandma me kõik.
Lõpetuseks – kunsti ei saa luua ja nautida, kui rahuldamata on elulised esmavajadused. Seepärast ongi ikka ja alati vajatud nii tsirkust kui ka leiba. Aga mõned vajavad peale selle midagi enamat. Kes annaks küll võimaluse?!