Vanemuine otsis draamale uut nägu
Kas Vanemuine on oma draamaga jõudnud tõesti nii suurde kriisi, et proovib sellest välja tulla asjatundjate ideede najal ja kutsus just selle pärast 10. mail suure maja proovisaalis kokku konverentsi? Selline mõte sugenes mõnelgi, kes oli lugenud teadet Vanemuise veebilehelt.
Teatri draamaosakonna korraldatud kõnekoosoleku pealkirjaks oli pandud «Vanemuise draama seisust ja väljavaadetest». Kõnelejaid sisse ja välja juhatama asus draamajuht Tiit Palu.
Kõnelema olid tulnud selle teatri lavastustega, aga samuti kogu Eesti ja osalt ka muu maailma teatri arenguga kursis olijad. Nad istusid proovisaalis kuulajate ette – põhiliselt vanemuislased ja nende hulgas paarkümmend näitlejat – ümmarguse laua taha paariti.
Kuigi nad olid igaüks valinud ka teema ja tutvustasid seda alguses, kerkisid jutust välja paljude puhul ühised seisukohad.
Osalt kiitsid nad eelkõnelejate tähtsamaid arvamusavaldusi takka ja mõnel juhul vaidlesid ka vastu.
Konverentsi peakõnelejate sõnavõttudest on tähtsam välja toodud siinse lehekülje alumises osas.
Kümne peakõneleja arvamusavaldustesse sekkus saalis istuvaid näitlejaid, kelle hulgas olid nooremad kriitilisemad.
Tooni jäi andma Vanemuise draama oma näo puudumine.
Mitmel puhul tuli jutuks, et etenduste planeerimine on liiga jäik ning et lavastustele ja näitlejatele teeb halba, kui ühe ja sama lavastuse etendusi pannakse mängukavasse ainult kord kuus.
Kokkuvõttes heljus konverentsil kriitilisusest hoolimata meeldiv tunne, mis lubab oletada, et Vanemuise draamatrupp ei ole suures kriisis, kuid tahab ikkagi olla senisest parem.
Margus Mikomägi
Teatrikriitik
Riiklikult rahastatavates teatrites kipub asi minema rosoljeks – need tahavad pakkuda kõigile midagi. Igal teatril peaks tekkima mingisugune oma nägu, igal teatril peaks olema ajada oma asi. Vanemuisel täna oma nägu ei ole.
Vanemuises on puudus suure lava suurtest lavastustest. Suured riigi toetatud teatrid peaksid erinema projektiteatritest selle poolest, et nad kasutavad oma võimalusi ega tee säästukaid, mis on projektiteatri osa, ja needki võivad olla väga kihvtid.
Meeldib puudutav teater – selline teater, mis puudutab hingekeeli, mis tekitab tundeid. Ei ole vahet, milliste vahenditega vaataja nutma või naerma pannakse, kas või tantsuga.
Teatrit ei saa teha mingil muul eesmärgil kui kunsti nimel. Kui teatritegemine ei muutu kunstiks, on ta käsitöö, enesenäitamine. Eesmärk on tõusta kõrgemale kui argipäev, kui elu, muutuda, muunduda, muuta.
Anneli Saro
Teatriteaduse professor
Vähemalt 50 protsenti inimestest, kes käivad teatris, ei käi vaatamas etendust või lavastajatööd. Nad lähevad lihtsalt teatrisse, neil on üsna ükskõik, mida nad lähevad vaatama. Et umbes 45 protsenti Eesti elanikest käib teatris, on meie teatri õnnistus, aga ka needus, sest nii peavad teatrid vastu tulema kõikidele erinevatele soovidele, ootustele ja kohati vähesele kunstitundlikkusele.
Sõnateater on populaarne, sest inimene saab sellest aru. Visuaalset keelt on raske lugeda, koolis ei õpetata seda, koolis õpetatakse teksti analüüsima.
Vanemuine hoiab oma lavastusi hästi kaua repertuaaris, püütakse üks lavastus tühjaks mängida.
Vanemuisel ei saa olla nagu NO teatril kitsas nišinägu. Kuna Vanemuisel on kolm maja, peab tal olema ühekorraga mitu nägu – mitme näoga Vanemuine on ideaal.
Liisa Pool
Teatriteaduse magistrant
Ei ole tunda, et Vanemuine on linnas pildil peale selle, et tal on kolm maja. Meelde ei ole jäänud midagi sellist märgilist, mis kinnitaks usku, et Vanemuine on endiselt ka täna oluline. Pärlid Vanemuises jäävad kuidagi varju, nende sära tuhmub selle võrra, mida neile lisaks saab vaadata.
Vanemuisel võiks olla mingit tüüpi stuudio, mingi off-programm, kus näitlejad saaksid lavastusteks teha oma pööraseid ideid. Ja need ei peaks olema väljamüüdud suure saali lavastused. Et rakendada potentsiaali, ei pea olema väljakujunenud tootmistsüklis.
Spontaanselt sündinud lavastustes on lubatud ka eksimine. Keegi ju ei ootagi ühekordsest hüppest sajandi kunstiteost, kuid loojad saavad väljendada oma kunstnikuambitsiooni ja -visiooni. Nii ei ole nad ainult kohustundlikud rollitäitjad kellegi teise visioonis, millega nad alati ei pruugi nõustuda.
Aune Unt
ajakirjandusõppejõud,
tartlane aastast 1976
Suured Jaan Toominga lavastused täitsid ära Vanemuise suure maja lava ja suure maja saali. Viimasest ajast ei meenu nii võimsa aegruumi paikapanekuid selles tohutult suures lavaruumis.
(Lavastaja ja teatriõppejõu Peeter Raudsepa täiendus: Jaan Tooming ja Evald Hermaküla ei tulnud päris tühjale kohale. Teater peaks olema ka praegu valmis selliseks hüppeks. Peaks lubama katsetada, pakkuma võimalusi, ja maha ei tohi magada momenti, kui tekib säde – siis tuleb kohe kütet juurde anda.)
Kas Vanemuine on selleks valmis? Mitu aastat tagasi tulid Vanemuisesse lavakunstikooli lõpetajad mitmekesi koos ja tekkis lootus, et nüüd hakkavad panema, ja siis nad vajusid ära. Läks natuke aega mööda ja jälle tuli neid mitmekesi koos ja tekkis jällegi lootus, et nüüd hakkavad panema, ja siis nad vajusid jälle ära. Mis toimub? Noored näitlejad peaksid olema rohkem nähtaval.
Madli Pesti
teatriteaduse õppejõud,
Vaba Lava kuraator
Tänapäeva teater tõstatab konkreetsemaid küsimusi, mõtiskleb siin ja praegu ühiskondlikult aktuaalsete teemade üle. Vanemuise repertuaaris ühiskondlikke küsimusi tõstatavaid lavastusi üldiselt ei ole.
Tarvis on püüda leida sisuliselt ühiskonnaga haakuvaid teemasid, kuid seda on äärmiselt raske teha pika planeerimistsükli tõttu.
Eksperimentaallava võiks olla teostatav, kui teatril on soovi mitmekesisust hoida ja arendada. Vanemuise draamarepertuaaris on mitmekesisust, aga seda tuleks arendada ja hoida, teha veelgi eksperimentaalsemaid lavastusi kui näiteks «Estoplast», ka monolavastusi, mida näitlejad saaksid ise teha. See tooks ka nooremat, riskialtimat publikut.
Eksperimentaallava oleks Vanemuise üks nägu. Teise näo võiks anda süvenemine psühholoogilistesse näidenditesse, Vanemuise psühholoogilise draama lavastustes ei ole saali näha piisavalt süvenemist. Mingi kolmas ja neljas nägu võib veel olla.
Mihkel Truman
Teatrikriitik
Suure paugu potentsiaal on noorte näitlejate seltskonnal täiesti olemas, nagu ka võimalus midagi eksperimentaalselt teha. «Ilus on noorelt …» on Vanemuises üks eredamaid hetki. Vanemuisel on, kellega ja kus teha, on tugevaid lavastajaid ja tugevaid näitlejaid. Kui on ideid, siis loodetavasti antakse ka võimalusi.
Oma nägu tekib inimeste koostöös, kes Vanemuises töötavad, kellel on suurem energiaväli, kelle mõtete ja ideede mõju on suurem. Vanemuine ei ole päris näotu, on mingi nägu lavastajate kaudu. Ma ei usu, et see asi oleks palju nõrgem kui mõnes teises Eesti teatri, kus on rohkem kui kaks põhilavastajat.
Reimo Sagor
Vanemuise näitleja
aastast 2014
Loodetavasti sel hooajal või järgmise alguses tekib võimalus saada draamatrupiga kokku nii, et iga trupi liige võiks sõnastada oma ideaalse teatri ja siis otsida sellest üles ühisosa. Võibolla annab ideid või asju veel kuhugi viia, liigutada, arendada. Draamatrupis on sõnastamata, mis on trupi nägu. See võiks olla sõnastatud kahe lausega.
Väga hea, et Vanemuise programmis on olnud selline asi nagu «Üks asi», ja väga hea, et Andres Noormets tuli Vanemuisesse lavastajaks. Peale selle peaks draamatrupis igal hooajal vähemalt üks lavastus sündima rühmatööna. See puhastab näitlejat.
Vahest oleks võimalus muuta seda, et me ei mängiks lavastusi kord kuus, vaid et tekiks ühe ja sama lavastuse etenduste plokid. Lähestikku kahe etenduskorraga lavastustega on nii, et esimene etendus on nagu lavastuse taastamine ja teine on etendus. Kuuldavasti tehakse selle nimel juba tööd.
Madis Kolk
Teatrikriitik
Näeme ühiskonnaelus stagneerumist. Tekkinud on igatsus 1990. aastate järele. Üheksakümnendatel aastatel ei küsitud luba, kas tohib midagi teha või mitte. Oleks hea, kui see mentaliteet tuleks tänasesse päeva.
Teatrite kirjandustubades on olnud kuulda, et võtaks selle näidendi, et see peaks nagu kõnetama ühiskonda ja puudutama mingeid valupunkte. Kuid nii mõeldakse ennast lukku. Me ei saa kogu aeg aimata publiku eest, me peaksime tegema rohkem neid asju, mis on meile olulised.
Vanemuine on väga okei teater Tartus. Selles mõttes on tehtud ju õigeid otsuseid, et turunduslikus plaanis on kõik väga hästi, ainult et teatriaasta auhinnad ei tule. Aga kui 1990. aastate vaim taha saada …
Vanemuisel on ajalooline tagapõhi ju ka. Kui sa kannad Koidula ja Menningu traditsiooni, siis sul ongi suur vastutus ja see ongi suur koorem kanda. Aga seda tuleb samuti kanda.
Luule Epner
teatriteaduse õppejõud
Viimastel aegadel ei ole Vanemuise nägu väga selge, vaid on kuidagi hägune, tema omapära määratleda on raske. Üks põhjus võib olla selles, et kui vaadata viimast 15 aastat või natuke rohkem, on kriitika Vanemuise puhul hoidnud üleval lavastajate probleemi: oma lavastajaid on vähe ja draamajuhid on vahetunud võrdlemisi kiiresti.
Kui tuleb uus draamajuht, leiab ta eest juba pikaks ajaks paika pandud repertuaari. Ei saa oodata, et ta teeb kiiresti sinna oma muutusi ja hakkab kohe oma nägu sisse tooma. Seepärast ongi see pilt olnud küllalt hägune ja segane.
Praegune Vanemuine ei ole kriitilises olukorras, sest siin on oma tugev lavastajate seltskond: Andres Noormets, Tiit Palu, Ain Mäeots ja Tanel Jonas. Ja on võimalik kutsuda ka huvitavaid külalislavastajaid. Nõnda et oma nägu kindlasti tuleb, aga kõik võtab aega. Muutused ei saa toimuda päevapealt.
Andres Noormets
Lavastaja
Teatris ei ole võimalik ellu jääda. See ei ole see koht. Kes tahab ellu jääda, peab mingi teistsuguse koha valima. Sest teatrisse on igakülgne suremine juba sisse programmeeritud – taassündimine, uuestisündimine. Taim sureb ja hoiab seemnes koodi edasi, midagi samasugust on teatri olemuses.
Igal juhul saab teatris inimene nende jõudude käest pihta, kelle käest ta mujal elus võibolla ei saaks pihta, ja enda käest saab ta ka pihta, ja oma lähedaste käest, ja lähedased saavad tema käest pihta. See on niisugune tore töö.
Turundus ja tootmine – teatris on ehk võimalik kasutada teistsuguseid sõnu ja natukene mõelda teistmoodi. Sättida draama, tants ja muusika nii, et nad üksteist toetaksid, aga ei varjutaks, on täppistöö. Ilmselt saab sättida nii, et see oleks mõttekam.