Vanemuine otsib tähti hommikutaevas
Briti kriitik Charles Morgan on kirjutanud: «(Teatri) tohutu jõud ei seisne mitte intellekti veenmises ega meelte petmises… See on draama kui terviku liigutav mõju inimhingele. Me anname alla ning muutume.»
Seda lauset ajendasid mind välja otsima mitu asjaolu. Mõningane segadus, olles vaadanud Vanemuise uuslavastust «Tähed hommikutaevas», ning 24. märtsi Sirbis, teatri eriväljaandes, ilmunud artiklid teatrist.
Segadus oli, ja on ka ehk nüüd veel, põhjustatud nõutusest, et Eva Klemetsi lavastus on hea teater, aga midagi jääb nagu ikkagi puudu või tunnetamata.
Paljud esietendust näinud vaatajad, kelle käest küsisin, et kuidas meeldis, vastasid kas «päris hea», kehitasid õlgu või «peaasi, et piinlik ei olnud». Üks hirmutavamaid asju on, kui teatri põhiliseks headuse tunnuseks saab, et seda pole piinlik vaadata.
Olemuslikust küljest
Olen näinud ka legendaarse vene lavastaja Lev Dodini «Tähed hommikutaevas» Sankt-Peterburgi Väikses Draamateatris 2005. aasta kevadel.
Vahetult just enne 1. maid, suurt võidupüha. Tänavad olid kaunistatud plakatite, lippude ja suurte reklaamplagudega. Suur pidu oli tulemas.
Mulle tundus see ülevoolavus kõik kuidagi ajast ja arust, aga kohalikele oli see olevik. Aleksander Galini näidend sellest, kuidas olümpiatuli on kohe-kohe saabumas Moskvasse ning prostituudid saadetakse linnast sada kilomeetrit eemale, mõjub Venemaal mõnes mõttes kui keskkonnateater. Keskkond ja lavailm kõlavad kokku.
Vanemuise lavastuses mõjub lugu siiski loona kuskilt minevikust. Ei ole kerge leida vastet, kes võiksid olla need inimesed ja mis on see olümpiatuli, mida oodatakse.
Mõttega mängida
Esietenduse põhjal tahaks kohe ära mainida Merle Jäägerit Valentina osas ja Külliki Saldret Anna osas.
Viimasel ajal olen Vanemuise draamalavastustes tähele pannud, et kõik on tohutult ekspressiivne, žestid suured, tekst vali. Ootaks rohkem mõttega mängimist, iseenda usaldamist näitlejana.
«Tähed hommikutaevas» ei tekitanud minus tunnet «annan alla ja muutun», kuid võimalus selleks on olemas. Etendused on ju veel ees. Lavastus küpseb. Esietendus ei ole piir, teater on protsess.
Esietendus
«Tähed hommikutaevas»
Autor Aleksander Galin
Tõlkija Sven Karja
Lavastaja Eva Klemets (Tallinna Linnateater, pildil)
Osades: Külliki Saldre, Piret Simson, Katrin Pärn, Alina Karmazina, Merle Jääger, Andres Mähar jt
24. märtsil teatris Vanemuine