Loe

Vanemuine napsab endale Ugala esinäitleja

Jaan Olmaru, Tartu Ekspress

Jaan Olmaru, Tartu Ekspress

Ligi kümme aastat Ugala teatris töötanud ja seal esinäitleja sära nautinud Hilje Murel otsustas vastu võtta Vanemuise pakkumise ning liitub Tartu draamatrupiga.

Kuigi tööleping Ugalaga kestab Murelil veel kevadeni, peab näitleja ise ennast sellest aastast Vanemuise näitlejaks. „Pakkumine tehti mulle juba eelmisel kevadel. Võtsin siis mõtlemisaega ning leppisime kokku, et teen siin paar rolli ja seejärel otsustan,” selgitab Murel teatrivahetuse tagamaid. Varemgi Vanemuises külalisena rolle teinud Murel langetas lõpliku otsuse Tartu teatri kasuks möödunud aasta lõpus. „Ugala ei tahtnud küll, et ma ära läheks. Me rääkisime sellest mitu korda ja arutasime pikalt,” lausub Murel ja tunnistab, et ei teinud otsust kergelt. Tema sõnul olid eelkõige head rollipakkumised need, millest ta Ugalast lahkumisega ilma jäi.

Pärast lavakooli lõpetamist Ugalasse minnes plaanis ta sinna jääda vaid paariks hooajaks, ometi venis Viljandi ajajärk üheksa aasta pikkuseks. „See näitab, et mul oli seal hea olla. Olen hingeliselt ikka Ugalaga seotud.” Murelil on Viljandi teatris olnud väga head rollid ja tohutult tööd ning ta loodab, et see kõik jätkub nüüd Vanemuises.

Kodulinn on pigem Tartu

Väikelinnast Võrust pärit näitleja tõdeb, et on juba ammu oma koduks pidanud pigem Tartut kui Viljandit. „Olin Viljandis ikkagi suuresti ainult töö pärast. Suurem osa sõpru on mul siiski Tartus ja eks eraelu mängis ka oma osa – elukaaslane elab Tartus,” räägib Murel ning lisab, et ka vanemate juurde Võrru on siit vähem maad.

„Kui ei oleks teatrit, oleks ilmselt tants,” arvab Hilje Murel. Tema vanaisa ja ema on olnud koolidirektorid ning eks pedagoogiverd ole temaski. Kui lavakooli uks oleks tema jaoks suletuks jäänud, läinuks noor Võru neiu ilmselt pedagoogikaülikooli.

Võimalus teha külalisrolle teistes teatrites on noort näitlejannat pannud mõtlema ka vabakutselise staatusele. Ometi arvab ta, et see võiks juhtuda alles siis, kui peres juba lapsed kasvamas. Praegu naudib ta suurt töökoormust.

Ugala esinäitlejate hulka kuulunud Murel ei arva, et peab nüüd ennast Tartus uuesti tõestama hakkama. Küll aga tunnistab, et ehk tahab ta tõesti end alateadlikult uuesti proovile panna. „See elukutse on juba selline, et iga kahe kuu tagant on uus esietendus ja iga uue rolliga hakkad nullist peale, aga ma teen samamoodi Tartus tööd edasi. Minu jaoks pole olemas tähtsaid ja vähem tähtsaid rolle. Ma teen kõiki ühesuguse pingutusega.”

Praegu teeb Murel kaasa kahes Vanemuise lavastuses ning laupäevast lisandub kolmaski, sest lapsepuhkusele mineva Kersti Heinloo asemel tuli õppida ära peaosa lavastuses „Suurema kurbuseta”. Jaanuaris algasid ka Ingomar Vihmari lavastuse „Võta mind” proovid. „See räägib inimesest ja üksindusest, lähedusevajadusest. Praegu on väga palju üksikuid inimesi ja seotus on ülimalt oluline. Näidendi tegelased on üksikud. Nad pole leidnud elus armastust ja lähedust, aga ilma selleta ei saa elada. See on peegeldus kõigest sellest, mis meie ümber toimub. Räägib eelkõige praeguse ajastu valupunktidest,” kirjeldab Murel veebruaris esietenduseni jõudva näidendi sisu.

Kiiksuga rollid

Murel tunnistab, et talle meeldivad kiiksuga tegelased. Ta leiab, et asi ei tohiks olla must-valge ning olenemata sellest, kui palju rollis ka valu või tragöödiat on, mingisugune kiiks peaks ikka olema. Mureli meelest on ta ise ka pisut veider, kõik tema kallid lähedased samuti. Kiiksuga olemine ei tähenda aga seda, et inimest ei saa tõsiselt võtta.

Lisaks teatrile ka mitmes filmis kaasa teinud Murel ühte teisele eelistada ei taha. Ta vajab eelkõige vaheldust ning rasked rollid teda ei heiduta. Ka on noor näitleja kõigi oma tööde suhtes üsna kriitiline – tema arvates on ikka midagi puudu või midagi liiga palju. Kõige rohkem läheb talle aga korda lavastaja või režissööri ja vaatajate arvamus. Teatrikriitikute kirjutistel hoiab Murel samuti silma peal, kuigi need kipuvad sageli autori isiklikku vaatepunkti ja maitset väljendama. Näitlejana leiab ta, et kriitika võiks olla pigem teejuht näitlejale.

Teatriinimesed kipuvad oma elu põhjalikult muutma ning võivad üüratu tähelepanu eest sootuks maapakku pugeda, et end millelegi muule pühendada. Kas ka tema elus võib midagi sellist juhtuda? Murel leiab, et see on suur julgus teatrist loobuda ja hakata midagi muud tegema, kuid igaüks peab käima oma rada, et saavutada enesekindlus ja sisemine rahu. Tema on teatava sisemise rahu juba leidnud ja seetõttu jääb tal aega ka mõelda, mida veel võiks kõrvalt teha. Küll aga usub näitlejanna, et ka teatriteel on veel midagi avastamata. 

10.01.2008