Vanemuine näitab nabaalust nalja
Kadri Selge, Postimees
Hull aeg nõuab hulle inimesi ja veel hullemaid tegusid, aga siiski jääb mõistmatuks, kuidas selline lavastus Vanemuise repertuaari sattus. «Sviidiga» võiks pigem suvel tiirutada mööda Eesti vabaõhulavasid.
Vanemuise kodulehel lubatakse vaatajale «Sviiti» kui pöörast naljalugu, kus omavahel lähevad vahetusse nii koomilised tegelaskujud kui ka hotellitoad, mis peaksid publikut lavastuse algusest lõpuni naerutama. Ehk siis lubatakse stiilipuhast komöödiat.
Dilemma kirjutamisel
Siinkirjutaja peab raske südamega tunnistama, et käesolev kirjatöö on üks raskemaid, mis ette on tulnud. Dilemma, kas jääda truuks enda (teatri) vaatajakogemusele ja sisetundele või rõhuda diplomaatilisele viisakusele, tekitab tahtmise distantseeruda oma minast, kirjutada kellegi teise eest. Kahjuks peab igaüks oma risti aga ikka ise kandma.
Situatsioonikomöödiale omaselt on «Sviidis» olemas küll nii inimeste kui ka kohtade segiajamised, ent WC harjast tehtud habeme kandmise, rüseluse tagajärjel rätiku pea ümber sidumise ning transvestismi afišeerimisega läheneb kõne all olev lavastus küll pigem jandile kui komöödiale.
Allapoole vööd naljad
Jah, nalja tehakse, ent kahjuks ei näe me mitte nalja nabani, vaid allapoole naba. Need, mis osas vaatajais naerupahvakaid esile kutsusid, olid banaalsed seksuaalsusega seotud laadanaljad. Kuid leidus neidki, kelle miimika ka sellistes kohtades muutumatuks jäi – on ju meediakanalid meid selle kõigega juba aastaid karastanud ja immuunseks teinud.
Kuid eks nalja skaala ole lai ja emotsionaalselt positiivse laengu saamine sõltu sellest, millist huumorit üks või teine vaataja otsib.
Näiteks minu kõrvale istuma sattunud teismelised said pidevalt kõkutada, esimese vaatuse vaheajal juhtusin aga seisma kahe vanema daami kõrvale, kellest üks ütles poolnördinult, et ah see ongi ju komöödia, samal ajal kui teine purksas pettunult välja küsimuse: aga kus see nali siis on?
Jah, hull aeg nõuab hulljulgeid inimesi ja veel hullemaid tegusid, aga siiski jääb mõistmatuks, kuidas selline lavastus Vanemuise repertuaari sattus.
Robin Hawdoni «Sviidiga» võiks suvel tiirutada mööda Eesti vabaõhulavasid, et pärast tööpäeva lõppu väikese õlle ja snäki kõrval sõprade seltsis kerget meelelahutust saada (nagu seda tehti aastaid tagasi Ray Cooney «Ei või ollaga»). Vanemuise väikesel laval tundub see aga puhtalt ressursi (ja seda igas mõttes) raiskamisena. On ju siiski tegemist võimekate näitlejatega ning Andres Dvin-janinovgi on lavastajana tõestanud, et hea teatri tegemine pole talle midagi ületamatut.
Iseenesest on Hawdsoni lavastuses olemas ka sügavam mõõde ja mõte – abielu- ja üksiolemise tüdimus, valu ja vaevad ning tõelise suhte ja hingesugulase otsimine, leidmine ja hoidmine. Ehk siis teemad, mis tänapäeva inimest vägagi puudutavad.
Kahjuks jääb lavastuse mõtlemapanevam pool aga pöörduste keerutamiste ja segasummasuvilat meenutava virvarri varju ega tule esile.
Tuleb tunnistada, et seekord on Vanemuise komöödia jandi hammasrataste vahele jäänud.
«Sviit» Vanemuises
• Autor Robin Hawdon
• Lavastaja Andres Dvinjaninov
• Esietendus 11. oktoobril Vanemuise väikeses majas