Vanemuine lärmab Ingmar Bergmani auks
Merilyn Merisalu, Tartu Ekspress
Laupäeval esietendub Vanemuise teatri väikeses majas rootsi filmi- ja teatriklassiku Ingmar Bergmani draama „Lärmab ja veiderdab”.
Näidendis tutvutakse lähemalt Ingmar Bergmani onu Carliga, kes kõrvaltegelasena on tuttav ka teistest kirjaniku autobiograafilistest teostest. Vaimselt ebastabiilse Carli kireks olid mitmesugused leiutised, näiteks rääkiv tummfilm.
Tüki lavastaja Roman Baskin võtab lavastuse kokku kui loo kummalisest paarist, kes kolm aastat enne päris helifilmi tekkimist avastab heliga filmi saladuse ja sõidab enda vändatud teosega mööda Rootsit ringi. Keskealine leiutaja ja tema noor füsioterapeudiks õppinud mõrsja annavad mõtteainet inimese eneseteostusest ja -otsingutest.
Suur proovikivi
„Bergmani on lihtsalt väga suur väljakutse lavastada. Tekst on nõudlik ja eeldab näitlejatelt head psühholoogilist mängu,” rääkis Baskin. Tema arvates on draama „Lärmab ja veiderdab” kõige tugevam külg inimpsühholoogia, mida on põnev mängida ja kindlasti ka vaadata.
Carli isikudraama kaudu käsitletakse bergmanliku põhjalikkuse ja halastamatusega mitut teda kogu loomingu vältel huvitanud teemat: kunstniku „äravalitus”, erilisus, iseseisvus, avameelsus, lapsepõlve ja noorusmälestuste paine, vastuolulised suhted lähedaste ja ka iseenda erinevate minadega.
Pakkumise Bergmanni lavastada tegi Baskinile Vanemuise teater. Lavastaja kinnitas, et see oli pakkumine, millest ei saanud ära öelda. „Bergman erineb teistest tegijatest selle poolest, et ta üritab ikkagi väga sügavalt inimese sisse vaadata. Teatris näeb seda suhteliselt harva,” leidis Baskin.
Bergmani loo pealkiri ei ole midagi muud kui tsitaat kuulsa William Shakespeare’i kurikuulsast näidendist „Macbeth”. „Mõte on selles, et elu on nagu näitleja üks viiv laval, kui ta lärmab ja veiderdab ning siis kaob. Näitleja oli Bergmani jaoks tavalise inimese võrdkuju – hetk laval on üürike nagu inimelu. Muud seost kahe mehe teoste vahel ei ole,” rääkis lavastaja.
Pole peavalutükk
„Lärmab ja veiderdab” on mõeldud tundlikule ja arukale teatriskäijale. Nendele kriteeriumitele peaks vastama aga päris suur osa publikust. „Ma olen siiski idealist ja arvan, et üks hea etendus peaks puudutama kõiki,” ütles Baskin. Ja see Bergmani draama olevat hea.
„See ei ole üldse peavaluetendus,” muigas teist aastat järjest Vanemuise trupiga töötav Baskin. Lugu rääkivat tegelikult meist endist, meie enda otsingutest, sõlmedest-pundardest, armastusest ja meelelisusest. Baskin kinnitas, et trupp on endiselt töötahet täis, materjal on ikka veel põnev ja lavastaja ega näitlejate huvi asja vastu ei ole enne esietendust kuhugi kadunud.
„Lärmab ja veiderdab” esietendub 15. detsembril kell 19 Vanemuise väikeses majas. Lavastaja Roman Baskin ja kogu näitetrupp pühendavad selle lavastuse sel aastal surnud Ingmar Bergmani mälestusele.
Lavastuse kunstnik on Ervin Õunapuu, kostüümikunstnik Ann Lumiste, muusikaline kujundaja Tõnu Naissoo, liikumisjuht Janek Savolainen ning valguskujundaja Martin Meelandi. Mängivad Aivar Tommingas, Helena Merzin, Marika Barabanštšikova, Külliki Saldre, Raivo Adlas, Ao Peep, Hannes Kaljujärv, Herta Elviste, Lembit Eelmäe, Kais Adlas, Virve Meerits, Marju Männik, Enn Lillemets jt.