Vanemuine kasvatas endale oma käe järgi uue juhi: Nõgene

Merit Kask, Postimees

Vanemuise juhi vahetus toimub tavatult rahulikult. Ennast suurte muusikalide ja kontsertetenduste korraldajana tõestanud Paavo Nõgene on viimased kolm aastat töötanud Vanemuise peaprodutsendina ning eelmise juhi Aivar Mäe kõrval on ta Vanemuise juhtimisega juba aegsasti tutvust teinud.

Vanemuine on Nõgenel veres. See on nüüd see koht, kus rääkida abitöölisest teatrijuhiks saamise lugu, ent Nõgene suhe Vanemuisega ulatub kaugemalegi. Nimelt on Vanemuise peadirigendina omal ajal töötanud nii Paavo Nõgene isa kui ka tema emapoolne vanaisa.

Kuidas Vanemuisel läheb?

Vanemuisel läheb väga hästi. Me saime just teada oma eelmise aasta külastajate arvu. 2006. aastal andsime 483 etendust ning meid külastati 182 000 korral. Meil ei ole praegu teiste teatrite külastajate arve teada, aga kui vaadata aastataguseid näitajaid, siis Vanemuise 180 000 külastajale järgnes Eesti Draamateater 99 000 ja Rahvusooper Estonia 96 000 külastusega.

Selge on see, et Vanemuise teatrit külastab kõige rohkem inimesi Eestis. Me külastatavus moodustab kogu Eesti teatrikülastatavusest umbes 22%. Selle üle on meil väga hea meel. Meie sihiks on, et viie aasta perspektiivis peaks Vanemuist külastama 250 000 inimest aastas.

On see reaalne?

On ikka. Praegu on meil veel üsna hõredalt täidetud suvekuud. Samuti on Vanemuises kui kolme žanri teatris võimalik tööd planeerida nii, et eri osakonnad oleks puhkusel eri ajal, nii et teater saaks olla avatud 12 kuud aastas. Ja ka meie saalide täitumust saab veel tõsta, praegu on see 75–80%.

Kui Aivar Mäe kolm ja pool aastat tagasi Vanemuise teatrit juhtima tuli, millised oli arvud siis?

Need arvud on väga tugevalt tõusnud, ajavahemikus 2004–2005 tõusis külastatavus ligi 40 000. Kui Aivar Mäe tuli, oli teatri külastatavus ikkagi suhteliselt madal, kaugelt alla 50 protsendi. Etenduste arv oli aga samas tunduvalt suurem. Sai tekitatud kunstlik defitsiit.

Vähendasime tugevalt etenduste arvu, inimesed ei saanud teatrietendustele pileteid ning publiku huvi hakkas kasvama. Praeguseks on meil situatsioon, kus kunstlikku defitsiiti pole tarvis tekitada, meil on täiesti loomulik defitsiit. Meie etendused on enamjaolt täis ja pileteid ostetakse ette väga pika perioodi peale.

Mis on Vanemuise juhi ülesanded?

Juhtida organisatsiooni tööd. Meil on teatristruktuur üles ehitatud lihtsate põhimõtete järgi. On teatrijuht ja kolm loomingulist juhti. Loomingulised juhid valivad välja selle repertuaari, mida Vanemuine pakub. Teatrijuht põhimõtteliselt kunsti ei sekku, tema ülesanne on juhtida organisatsiooni tööd ja vaadata, et siin töötavatel inimestel oleks suhteliselt suur loominguline vabadus ja nad saaksid teostada oma ideid, pakkudes nii publikule kvaliteetset teatrielamust.

Tegelikult ei olegi te Vanemuisele nii uus juht. Ka peaprodutsendina töötades olite teatri juhtimisega tihedalt seotud. Kaks viimast aasta olite ka Aivar Mäe kt.

Jah, sain just oma tööraamatu kätte. Vanemuine lõpetas minuga töölepingu, nüüd on mu tööandjaks kultuurministeerium. Olen Vanemuises töötanud kokku 12 aastat, alustades valgustusala abitöölisena. Peaprodutsendina töötasin ma umbes kolm aastat.

Ma arvan, et Vanemuise teatris on praegu harjumatult tavatu üleminekuperiood. Sest kuidas teatrist siis tavaliselt ära minnakse? Kas lastakse lahti või minnakse, jalad ees. Praegusel juhul on lugu täiesti teine. Teatrijuht, kes algul oli siia määratud pooleteiseks aastaks, jäi siia kolmeks ja pooleks aastaks ning kasvatas endale järeltulija.

Teatripere jaoks on see turvaline ja sujuv, teatritegemisele positiivselt mõjuv üleminek. Kui nüüd tuleks majja täiesti uus inimene, siis ju tegelikult korduks see, mis kolm ja pool aastat tagasi. Mäe juhtimise ajast oli esimesed poolteist aastat ärev aeg, struktuuri reorganiseerimine ja sihtide seadmine. Olen Aivari kõrval juhtimise juures olnud viimased kaks aastat, nii et kõike seda, mida on viimase kahe aasta jooksul tehtud, on plaanis ka jätkata.

Millises suunas Vanemuine oma repertuaariga liigub?

Printsiip on paigas. Poole moodustavad draamalavastused ja ülejäänud poole muusika ja tantsulavastused kokku. Repertuaaripoliitikas suuri muudatusi ei tule. On väga oluline pöörata veel rohkem tähelepanu sellele, et oleme kolme žanri teater.

Peame selle rohkem rahvani viima. Paljud ajakirjandusväljaanded kipuvad rääkima Vanemuisest ühe žanri kontekstis ehk draamateatrina või siis muusikateatrina. Selliseid lavastusi, kus on ühendatud näiteks sümfooniaorkester, näitlejad, ooperisolistid, balletitrupp, saab Eestis teha ainult Vanemuine. Või projektiteater, ent sellises vormis on Eestis seda suhteliselt keeruline teha.

Igal hooajal võiks välja tulla vähemalt üks uuslavastus, mis ühendaks need kolm žanri. Ma tean, et Vanemuise repertuaariga saab veel tööd teha. Üheks eesmärgiks on pöörata rohkem tähelepanu külastajatele, kes tulevad siia otsima kunstilisi plahvatusi. Selliseid lavastusi on tulnud viimasel ajal välja küll, aga kindlasti võiks neid olla rohkem. Aga need ei sünni üleöö.

Vanemuine on 136 aastat eesti teatrit edasi viinud, ta on eesti teatri häll. Ma tunnen selle eest täit vastutust, et jätkata seda ajalugu võimalikult väärikalt ja hästi. Meie ülesanne on olla Eesti avatuim, suurim ja parim teater.

Niisiis, suuri muudatusi plaanis ei ole?

Teatris peab säilima järjepidevus. Traditsioone tuleb austada ja jätkata. Kiireid suunamuutusi võivad endale lubada väikesed teatrid. Vanemuise vankrit on ääretult keeruline panna lühikese ajaga teises suunas liikuma. Võtame uuesti selle näite: Aivar Mäe oli Vanemuises kolm ja pool aastat, mis on väga lühike aeg ühe 136 aasta vanuse teatri ajaloos. Oleks täiesti mõeldamatu, et nüüd tuleb uus juht ja teater paneb täiesti teises suunas jooksu.

Kas Vanemuisel mõni murekoht ka on?

Vanemuisel on kõik väga hästi. No mis üldse on probleem? Igas organisatsioonis tekib olukordi, millele tuleb lahendus leida. Juhtide ülesanne on need lahendused leida. Ma ei tea elus selliseid probleeme, millele ei oleks olemas lahendust. Küsimus on selles, kas sa oled piisavalt nutikas, et need lahendused üles leida. Pole ühtegi küsimust, millele ei oleks vastust.

Aga mis on need olukorrad, millele te lahendust otsite?

Üks probleem eesti teatris, ka Vanemuises, on ooperilavastajate nappus. Kui me räägime suurte muusikalavastuste lavale toomisest, siis peame vaatama väljapoole Eesti piire. Näiteks tuli «Võluflööt» lavale Saksa lavastusmeeskonnaga, «Hoffmani lood» kevadel tulevad Vene lavastusmeeskonnalt. Selles meeskonnas on lavastaja, kunstnik, valgustaja – kõik.

Sama olukord on osaliselt balletis. Kaks aastat tagasi tõi Rootsi lavastusmeeskond lavale «Pähklipureja». Ma ise olen seda meelt, et kui hooajal tuleb lavale kaks-kolm ooperilavastust, siis üks neist võiks olla sissetoodud lavastusmeeskonnaga, et pakkuda publikule erinevaid käekirju.

On teinegi asi. Minu andmetel ei tantsi praegu Vanemuise balletitrupis ühtegi Tallinna balletikoolist pärit tantsijat. Ehk siis Tallinna balletikool jõuab koolitada tantsijaid vaid ühele teatrile. Peame truppi komplekteerima välisjõududega, nii et meie trupp on väga rahvusvaheline.

Üks probleem ju oli. Nimelt ei sobinud Vanemuisele draamatrupi juhina ametisse asunud Sulev Tepparti töö. Kuidas seis on?

Jah, Vanemuise pikaaegne draamatrupi juht Ain Mäeots soovis teatepulga üle anda, sobiva inimese leidmiseks korraldatud konkursile saabus ühe kandidaadi avaldus, kelle siis Vanemuine katseajaga ka tööle valis. Tagantjärele võib öelda, et teatri loomenõukogu ja katseajaga töötanud draamatrupijuhi nägemused repertuaari küsimustes läksid lahku ja pärast katseaega me töölepingut temaga ei pikendanud.

Praegu on Vanemuise draamatrupi juhi kt Sven Karja, põline Vanemuise teatri kirjandusala toimetaja, kes ka varasematel aastatel on draamatrupile repertuaari muretsenud. Karja teeb väga head tööd ning praegu on Vanemuise plaanid järgmisteks hooaegadeks rohkem paigas kui kunagi enne.

Nüüd personaalküsimuste juurde. Esmalt – teie erakondlik kuuluvus. Kas sellest Vanemuise juhina töötades mingit probleemi pole?

Ei ole mingi saladus, et kuulun Reformierakonda. Ma ei ole poliitikas aktiivselt tegev olnud alates üle-eelmisest omavalitsuste valimisest. Olen erakonnale selgelt öelnud, et teatrijuhina ma aktiivselt poliitikas ei osale. Nii et ma ei näe selle mingit probleemi.

Mis vahet sel oleks, kui esitaksin täna avalduse erakonnast välja astuda. Ega minu aated sellest ei muutu. Kui ma hakkaksin aktiivselt poliitikaga tegelema, siis oleks teine asi. Aga seda ma kindlasti tegema ei hakka. Eestis on õnneks veel nii, et teatreid ei survestata poliitikaga. See peaks nii ka jääma.

Siis on olnud paljudel pinnuks silmas teie kõrghariduse puudumine. See on omandamisel?

Jah, olen Tartu Ülikooli avatud ülikooli tudengite nimekirjas. Ma olen ju õppinud erinevates koolides erinevaid asju. Põhikoolis-keskkoolis käisin ma muusikaklassides, olen õppinud viiulit poolteist aastat ja löökpille neli aastat, laulnud poistekooris ja osalenud kooriga paljudes Vanemuise muusikalavastustes.

Lisaks õppinud elust kõike, mida elu pakub. Suureks õpetajaks on mulle olnud Aivar Mäe, kes on mulle õpetanud seda, mida üheski koolis ei õpetata ja kunagi ka õpetama ei hakata. Ma ei leidnud, et ma peaks minema õppima majandust.

Olen sündinud organiseerija, ma ei suudaks hetkegi istuda midagi tegemata. Väljakutset pakuvad just nimelt korralduslikud ettevõtmised, olgu selleks organisatsioonijuhtimine või suurte projektide vedamine, mida olen aasta jooksul teinud väga palju. Ma õpin suhtekorraldust ja see annab alati midagi juurde. Mulle meeldib suhelda inimestega, ma suhtlen aastas 5000–6000 erineva inimesega.

Olete ka eraettevõtja. Sel pinnal mingeid huvide konflikte ei teki?

Olen aktiivselt olnud seotud üritusturundusagentuuriga PNG Events, mis oli ühel hetkel omal alal Eesti turuliider. Juba aasta aeg tagasi müüsin oma osaluse maha. Teades, et hakkan kandideerima Vanemuise juhi kohale, taandasin ennast igasugusest eraettevõtlusest.

Selleks on üks konkreetne põhjus. Oma töös olen maksimalist. Kui ma midagi teen, siis tahan seda teha maksimaalselt hästi. Ma tean, et olen suuteline tegema mitut asja, aga sel juhul võib tekkida sisemisi konflikte. Ma nägin, et see pole õige, üks kahest oleks hakanud kannatama.

CV-le pilku peale heites torkab läbiva teemana silma muusika. Tundub, et olete saanud tegeleda asjadega, mis teile korda lähevad.

Jah, ma olen üliõnnelik inimene. Saan tegeleda täpselt sellega, mis mulle meeldib. Naudin seda, mida teen. Neli aastat tagasi püüdsin minna Kanaari saartele puhkama. Paari päeva pärast olin sealt tagasi. Ma ei suutnud lihtsalt päikese käes istuda. Ma puhkan autos, sõites ühest linnast teise. Keskmiselt sõidan aastas 55 000 km. Sõidan enamasti üksi, saan mõelda omi mõtteid ja teha telefonitsi palju tööd.

Teine asi, mis lõõgastab, on keskkonnavahetus, töö tõttu reisin küllalt palju. Mul ei ole vajadust puhkuse järele. Iseenda ja tervise eest tuleb loomulikult hoolitseda. Küsimus selles, mis on inimese jaoks raske ja mis on see, mis talle meeldib. Raske on minu jaoks näiteks kodus üksinda diivanil vedeleda ja telekat vaadata.

Viimane uudis on see, et Vanemuine taotleb rahvusteatri nime. Mis selle taga on?

Jah, Vanemuise seltsi juhatus tuli välja väga õige ideega – Eestis on küll olemas rahvusooper, aga ei ole rahvusteatrit. Neid põhjendusi, miks see oleks õige, on väga palju. Kui Eestis peaks mõni teater rahvusteatriks nimetatama, siis olen täiesti veendunud, et see peaks olema Vanemuine. Keda siis veel selleks nimetada, kui mitte eesti teatri hälli, seda, kust eesti teater alguse on saanud.

Kindlasti on teisigi teatreid, kes seda nime soovivad. Kindlasti tuleb eriarvamusi, aga ma väga loodan, et tekib avalik diskussioon ja räägitakse selgelt lahti ühe või teise teatri tähendus eesti teatri ajaloos. Üks asi, mille eest peaks kandma hoolt teater, mida nimetada rahvusteatriks, on rääkida meie oma kultuuri lugusid. Mõnes teises teatris on eesti algupärandid kesksemal kohal.

Vanemuine on ikkagi kolme žanri teater. Vanemuine püüab teha seda, mida mõni teine teater teeb draamažanris, kõigi kolmes žanris korraga. Me ei räägi algupärandist mitte ainult draama kontekstis, vaid ka balletis, ooperis. Paraku ei ole võimalik, et igas žanris tuleks Vanemuises aastas lavale kaks-kolm algupärandit. Aga meie loomingulised juhid mõtlevad selles suunas, et algupärandeid alati oleks ja ka juurde tuleks.