Vanemuine etendab Setumaal naeru ja pisaratega suvetükki

Obinitsas Seto Seltsimaja õuel käib pummelung ja kaklus. Näitleja Riho Kütsar saab tappa ja teatrist tuntud naised kriiskavad. Mäss? Orgia? Ei, kõigest Vanemuise suvelavastuse «Taarka» proov.
Mängult ollakse aastas 1875 ja käib üks õige kirmask, eesti keeli simman. Nagu kinnitab «Taarka» autor Kauksi Ülle, kuulusid taplemine ja viinavõtt õige setu külapeo juurde nagu sokk saapa manu.
Kirmaskile tuli nii oma küla rahvas kui ka mujalt vallalised inimesed. Samas pandi väga pahaks, kui mõni teise küla mees jäi kohalikku neidu liiga pikalt piidlema.
Kütsar – ehk hetkel Rüä Ivvan – ei saa küll naiste pärast nahutada. Ta on lihtsalt üks purjus ja ülbe naaberküla mees, kelle setu veri läheb keema, kui tema üle naerdakse. Suurem kisa käib aga nimiosalise Hilana Taarka (Merle Jääger ehk Merca) ja tema austaja Vasso (Indrek Tulp) ümber.

Isa jõi talu maha

Taarka ja Vasso olid juba lapseeas määratud paari minema. Nende suguvõsad said hästi läbi ja juba titeeast peale klappisid noored omavahelgi. Kui aga Taarka isa kukkus jooma ja kaarte mängima ning mängis suure talu ja kogu vara maha, siis polnud Taarka ja Vasso abiellumisest enam juttugi.
Mõistagi ei saa noori niisama lihtsalt ümber häälestada, et kooselu ei tule ja kõik. Nemad heidavad kirmaskil teineteisele ujedaid ja ihalevaid pilke, seda ei kannata aga kummagi ema. Naised kriiskavad teineteise peale, ema veab Vasso peolt minema kui pisikese poisi ja kogu küla naerab.

Hale hakkab

Aastal 2005 on see kõik küll vaid näitemänguproov. Vaheajal kogunevad näitlejad Merca ümber, silitavad ja patsutavad teda trööstivalt ja siristavad nagu varblaseparv: «Me tegelikult ei taha üldse su üle naerda, meil on Taarkast tegelikult nii kahju…»
Merca isegi tunnistab, et tal hakkab nii Vassost kui Taarkast hale. Seda enam, et Hilana Taarkast ja setude elust üldisemalt pajatav tükk on suures osas elust endast maha kirjutatud.
Setu laulik Taarka ei saanud tõepoolest oma noorpõlvekiindumusega abielluda; hiljem sünnitas ta viis last. Ilma peale jäänud Taarka elatas ennast ja oma lapsi lauldes ja kerjates, kolm last surid nälga.
Folkloorikogujad avastasid küll Taarka ande ja viisid ta laulma isegi Soome presidendile, aga suurema osa oma elust veetis lauluema siiski tahmunud suitsusaunas, peost suhu elades.
Viis lastki tulid küla pealt, vähemalt üks neist Vassolt, kuid teiste isad võisid vabalt olla rikaste talude perepojad, kes jootsid noore naise täis ja lõbutsesid siis tema kallal.
Tohutult traagiline lugu, võtab Kauksi Ülle oma tüki kokku. «Nojah, ega see ole määnegi komejant!» sekundeerib Merca ja tõdeb, et «Taarka» on nagu elu – saab naerda, aga nutta ka.

Pisarad ja naer

Ka lavastaja Ain Mäeots kinnitab, et nalja ja pisarate vahekord peaks ses tükis olema päris hea.
«Jumala eest ei tohi see meil minna rahvalikuks jandiks, ei lähe ka. Samas ei ole see ka mingi pateetilis-folkloorne lugulaul. On ehe lugu,» ütleb Mäeots.
Ehedat lugu õpivad näitlejad praegu Seto Seltsimaja õuel kaheksa-üheksa tundi päevas. Kui meie näitlejad poleks nii toredad ja põeksid staarikomplekse, võiks neis tingimustes hõlpsalt riidu minna, ütleb «Taarka» projektijuht Elo-Liis Parmas ja tänab õnne, et seda pole juhtunud.

Arvamus
Ain Mäeots, lavastaja
Kui ma ütleksin, et see lugu räägib Taarkast, ühest setu naisest, siis oleks see liiga kitsalt piiritletud. Teisalt võiks ma öelda, et kui te tulete seda lugu vaatama, siis saate ülevaate, mis on see setu värk – aga ei saa! Muidugi ei saa.
Siit saab ainult väikse kübeme [setu elust], saab lõhna ninna.
Ma arvan, et need inimesed, kes tulevad seda tükki vaatama, tajuvad pärast asju teisiti. Kui keegi räägib setudest, et nad on säänsed ja määnsed – et kõik setud on joodikud või venestunud eestlased – siis kui me selle arvamuse kummutame, siis on meie tükk täitnud oma eesmärgi 120 protsenti.
Materjal, mis selleks tükiks tuli läbi töötada, oli ikka metsik. Ütlen ausalt, et eks ma ise ole ka diletant, aga ma õpin ja mul on vähemalt mingigi platvorm olemas (Ain Mäeots viitab oma Võru päritolule – E. J.). Aga ma arvan, et valdan oma ala – teatrit – ja see on ka mu ainus õigustus.
Näitlejatega olen väga rahul. Meil teeb ju kaasa palju kohalikke, kes pole üldse näitlejad, neil võtab see kinnistamine rohkem aega. Aga nad on hästi kihvtid ja see kompenseerib kogu vaeva.