Vanemuine esitleb: Jan Uuspõld!

„Ma ei ole veel Vanemuise palgal,“ lükkab näitleja Jan Uuspõld (31) ümber nädala alguses meedias kõlanud uudised ning selgitab, et ta ei ole Aivar Mäega nõupidamistelaua taga istunud.
Ometi algasid selle nädala teisipäeval Vanemuise väikeses majas uue näidendi „Vabamõtleja“ proovid, milles Uuspõllul on kanda peaosa – filosoof Diderot. Samuti peaks ta kaasa tegema märtsis lavale jõudvas etenduses „Teatriparadiis“, kuid siiski on näitleja sõnul tegu vaid rollilepingutega.

Vanemuine meelitas rolliga

Hiljuti Eesti Draamateatri nimekirjast välja arvatud ja seetõttu vabakutselise staatusesse jäänud Uuspõld mainib, et kavatses teatritöös küll väikese vahepausi teha ja veidi puhata, ent Diderot’ roll tundus sedavõrd huvitav, et ei tahtnud sellest ära öelda. Nüüd usub näitleja, et nii hea materjaliga tööd tehes puhkab ehk pareminigi kui niisama jalgu seinale visates.
Pärnu teatrist pärit lavastaja Madis Kalmetiga teeb Uuspõld koostööd esmakordselt, kuid tundis juba esimeses proovis, et kõik sujub. „Etendus räägib vabameelsest filosoofist, kes kirjutas 18. sajandil ühes maailma esimeses entsüklopeedias moraalist. Samas oli ta ise ühiskonna silmis küllaltki amoraalne ja armastas naistega ringi tõmmata. Tekibki küsimus, kas ta on kaksikmoraalimees või mitte. Igal juhul oskab ta asjad alati enda kasuks pöörata. Ja see, mismoodi filosoof oma tegevust õigustab, on üsna koomiline,“ kirjeldab Uuspõld näidendi sisu ja oma uut rolli.
Kui palju on filosoofil ühist Uuspõlu enda isiksusega, ei taha näitleja aga analüüsida. „Kuna tema oli mees ja mina olen ju ka mees, siis on ühist nii mõndagi,“ pöörab Uuspõld jutu naljaks, sügab oma kipsis käega habetunud põske ning räägib nädalapäevad tagasi juhtunud kukkumisest „Libisesin ja kukkusin, pindluu läks katki. Õnneks väga palju ei segagi. Kips peab peal olema kuu aega. Hea, et jalg ei ole haige,“ lausub Eesti üks andekamaid näitlejaid, kes rahva mällu on läbi teleekraani toonud sellised koomilised tegelased nagu Zorro ja rullnokad.
„Telesse läksin ma juba lavaka ajal. Esimene saade oligi “Wremja”. Mind kutsus vist Vigla (Ivar Vigla – toim) või õigemini Põldroos (Dan Põldroos – toim). Ma ei teagi, kus ta mind märkas, sest teatris ta ju ei käinud ja veel vähem nägi ta meie lavaka tükke. Ise arvab, et tal persekont ütles, et vot mina olen see õige mees, kes võiks selliseid sketše mängida,“ meenutab Uuspõld laginal naerdes ning tunnistab, et šõumehe maine on talle tõesti ehk liiga tugevalt külge jäänud. „Aga eks selle telega ole nii, et kui lumepall on veerema läinud, siis on väga raske seda peatada. See on nii suur masinavärk, et neelab su kogu täiega. Tagantjärele olen mõelnud, et võib-olla oleks parem olnud, kui poleks üldse sinna sattunud,“ räägib Uuspõld ja lisab, et kui näitlejad saaksid korralikku palka, siis ilmselt valiks ta pakkumisi ka rohkem, kuid sketše teeks ta ikkagi.

Staari elu tüütab

Televisiooniga tulnud kuulsus on teinud Uuspõllu ka meedias nõutud persooniks ning staari elu kiputakse liigagi palju jälgima. „Vahepeal oli küll nendest ajakirjanike kõnedest siiber, aga nüüd võtan ma seda kui paratamatust, mille vastu pole midagi teha. Praegu aga on mu mobiil rikkis ja ega ma kipugi seda väga kiiresti parandama. Kui sa oled kogu aeg kättesaadav ja pead oma tegevust pidevalt kellelegi kommenteerima, siis muutub see üsna tüütavaks,“ kirjeldab Uuspõld oma suhteid eelkõige kollase meediaga. „Kui SL Õhtuleht kunagi kirjutas, et Uuspõld on kadunud ja trükkis peaaegu juba minu nekroloogi ära, siis olin küll solvunud. See oli ikka täiesti hämmastav, aga siis ma veel ei saanud aru, et tabloidlehe asi ongi selliseid tükke teha ja selle peale pole mõtet oma närvi kulutada.”
Ka Draamateatrist lahkumist ei võta Uuspõld oma sõnul väga südamesse. „Eks see oli ju tegelikult juba ammu ette teada, et asjad nii lähevad. Ma ei saa põdeda selle pärast, mis nagunii oleks pidanud juhtuma,“ lausub teatrimees ning lisab, et ei oska veel vabakutselise staatusest midagi arvata. „See tundub alguses põnev ja ahvatlev, et ise valid ja vastutad, aga kui üldse tööd ei ole, siis võtaks ju ikka kõik pakkumised vastu,“ lausub Uuspõld ning arvab, et näitlejaameti juures on ikkagi kõige tähtsam kirg. “Seda tööd tuleb kirega teha, sest kui asi juba rutiiniks muutub, siis petad ennast ja publikut,“ ütleb enne lavakunstikateedrisse astumist trükkalina, poemüüjana ja isegi rebasefarmis töötanud praegune tippnäitleja.
Tartusse jäämise mõtteid pole aga Uuspõld tõsiselt mõelnud. „Mulle meeldib Tartu ja Vanemuise draamatrupp. Minu meelest tehakse siin väga head teatrit, aga suviti on siin millegipärast liiga vähe õhku,“ otsib Uuspõld justkui põhjendust, miks ta päriselt Taaralinna tööle ja elama tulla ei taha. „Ma olen põline tallinlane, Nõmmel üles kasvanud, ja kuna mu kodu ja pere on seal, siis osutuks see ümberkolimine suhteliselt keeruliseks.“