Vanemuine avaldab Bergmanile austust hullumeelsuskokteiliga
Riho Laurisaar, Eesti Päevaleht
Täna Vanemuise teatris esietenduv Rootsi filmi- ja teatriklassiku Ingmar Bergmani näidend “Lärmab ja veiderdab” näitab, et vahel on loovus ainuke viis maailmaga üldse kontakti jääda.
Igasugune kunst on sageli raami õigesse kohta asetamise küsimus. Ja põhimõtteliselt ei erine Ingmar Bergmani onu Carli ja emeriitprofessor Osvald Vogleri jutuajamine õhtuses hullumajas eriti palju keskmiselt intelligentsest vestlusest, mida on võimalik kuulda kas või igas kontorikeskkonnas. Seda muidugi juhul, kui inimesel on nii hea kohanemisvõime, et ta suudab end kontoris paariks tunniks pealtvaatajaks muuta.
Kui jutt käib peeretamisvaba ühiskonna loomisest või valutavatest suguelunditest, siis on tõesti raske kindlaks teha, kas sellest räägivad nõdrameelsed või arukateks ühiskonnaliikmeteks tunnistatud tegelased.
Arvestades ka teada tõika, et hea kirjandus kirjutab end ise, julgeksin arvata, et mõne reklaamifirma igapäevase ajurünnaku protokolli saaks kindlasti vormistada kobedaks teatritükiks, mis uurib geniaalsuse ja hullumeelsuse seoseid.
On ju muidugi ammu selgeks tehtud, et piir hullumeelsuse ja geniaalsuse vahel on õhkõrn, samuti siis piir päriselu ja kunsti vahel. Nõnda toimetab siis igas kodumajapidamises, kontoris, tehases ja pangas kindlasti mõni oma onu Carl.´
Küsimus on vaid selles, kuidas me neid vaatame. Bergmani onu Carl taasleiutas filmikunsti ja üritas seda patentida. See oligi üks põhjus, miks ta istus hullumajas. Ent ometi taasleiutab suurem osa inimesi iga päev enda jaoks jalgratta ja on sealjuures veendunud, et tegi seda esimesena. Enamik selliseid taasavastajaid ei istu siiski hullumajas. Võimalik, et inimkond on hakanud geeniusi rohkem hindama.
Helifilmi sünd
Kinnituseks olgu lisatud ka Vaino Vahingu mõte, et vaimuhaige isiksuse lagunemine ei kahanda sugugi tema kunstnikuvõimeid. Pigem vastupidi: süvenev nõdrameelsus võimaldabki sageli välismaailmaga kontaktis olla vaid loomingulisuse kaudu. Niisiis, tähelepanu oma kolleegidele! Ei, mitte et kõik peaks hullumajja pistetama, vaid tasuta teatrit võib päriselus olla rohkem, kui oskame arvata.
1993. aastal kirjutatud Bergmani näidend on võtnud lähema vaatluse alla Ingmar Bergmani onu Carli, kes on kõrvaltegelasena tuttav ka teistest kirjaniku autobiograafilistest teostest. Vaimselt ebastabiilse Carli kireks olid mitmesugused leiutised, kõnealuses teoses “rääkiv tummfilm”.
Roman Baskini lavastatud etenduse tegevus toimub aastal 1925, kõigest paar aastat enne helifilmi sündi. Seal rändab juba eakas Carl koos oma noore kihlatuga mööda Rootsit ning demonstreerib vähestele huvilistele oma viimast “leiutist”, omapärast filmi ning teatri sümbioosi: seinale suurendatud käsitsikoloreeritud “elavaid pilte”, mida saadab sünkroonselt peale loetud helitaust.
”Lärmab ja veiderdab”
(Larmar och gör sig till)
•• Autor Ingmar Bergman
•• Tõlkinud Ülev Aaloe
•• Lavastaja Roman Baskin
•• Esietendus 15. detsembril Vanemuise väikeses majas
•• Peaosas Aivar Tommingas. Teistes osades Helena Merzin, Marika Barabantsˇikova, Külliki Saldre, Raivo Adlas, Ao Peep, Kais Adlas jt.
Ingmar Bergman
•• Sündis 14. juulil 1918 Uppsalas
•• 1938 esimene lavastus Stockholmi üliõpilasteatris, aastate jooksul kogunes neid ligi 140.
•• 1942 asus stsenaristina tööle Svensk Filmindustris.
•• 1944 sai Helsingborgi Linnateatri juhiks, olles Rootsi kõigi aegade noorim pearezˇissöör
•• 1945 tegi oma stsenaariumi põhjal rezˇissöörina esimese filmi “Kriis”.
•• 1982 suurfilm “Fanny ja Alexander”
•• 1997 Cannes’i filmifestivali elutööpreemia Kuldpalmide Kuldpalm
•• 2007 30. juulil suri saarel oma kodus, maeti Fåröle
Lavastaja Roman Baskin Bergmanist
•• “Kui hakkad Rootsi taksojuhiga rääkima Bergmanist, siis iga teine kirtsutab nina või üritab teemat vältida. Millegipärast toimub sama ka Fellini nimetamisel Itaalias,” ütles lavastaja Roman Baskin. “Põhjust ei ole raske aimata. Küllap on Bergman puudutanud rahva hinge sedavõrd sügavalt ja läinud talle niivõrd lähedale, et see võib olla valus. Samas teame kõik, et see ongi kunstniku suurus, ja kui vaadata Bergmani loomingut, nii filme kui ka tekste, siis see on tõesti nagu puljongikuubik – kui visata keevasse vette, siis see aina paisub.”