Vanemuine arvutab jooksvaid kulusid

Ülle Hallik, Äripäev

Tartu Sadamateatri lavale jõuab peagi vene noorema põlve ajakirjaniku Viktoria Nikiforova debüütnäidend “Jooksvad kulud”, mis heidab valusnaljaka pilgu tänapäeva suurlinlikku stiili harrastava inimese sisemaailma.

Vanemuise avalike suhete juhi Tambet Kaugema sõnul on näidendi tervik pandud kokku fragmentidest, esmapilgul pööraselt naljakatest ja kiiretest sketšidest ning räägib tänapäevase maailma nihestunud väärtushinnangutest ja elavateks kalkulaatoriteks muutunud inimestest.

Orjastavad pangalaenud, kappav inflatsioon, ebaausad tehingud, ülbed müügimehed, ärivaistuga surrogaatemad ja labasteks sulideks mandunud kirikuisad – elu tänapäeva Eestis või Venemaal ei erinegi sisu poolest vast väga palju. “Kui ma teeksin seda lavastust Moskvas, oleks see muidugi hoopis teistsugune lavastus,” möönis siiski lavastaja Aljona Anohhina. Samas on kõik need probleemid seotud eeskätt inimeste, mitte geograafia või rahvusega. Seega annavad nad lavastajale võimaluse järgida oma õpetaja Kama Ginkase õpetust ja olla “siin ja praegu”.

Kuigi nii lugu kui ka lavastaja on pärit Venemaalt, kohtusid nad saatuse tahtel tänu Vanemuisele. Tartu teatrile soovitas Aljona Anohhinat Peterburi tuntud kriitik, teatriajakirja peatoimetaja ja teatriakadeemia õppejõud Marina Dmitrijevskaja, kes oli noort lavastajat märganud juba teatrikoolis.

Teiseks väga oluliseks soovituseks oli Aljona Anohhina Tallinnas Vene Teatris tehtud lavastus “Palat nr 6”, mida teatrikriitikud on nimetanud selle teatri läinud hooaja suurimaks õnnestumiseks. “Tõesti väga tugev lavastus,” kiitis Tambet Kaugema. Samas teatris jõudis Aljona Anohhina eelmisel aastal teha veel teisegi lavastuse, mis kannab pealkirja “Kallimast ei lahkuta”.

Seda, et Vanemuise teater Anohhinale lavastamiseks “Jooksvaid kulusid” pakkus, peab ta asjaolude õnnelikuks kokkulangemiseks ning heaks võimaluseks jääda endale truuks ja lavastada vaid endale tõeliselt meeldivaid näidendeid. “Nii imelik, kui see ka pole, aga “Jooksvad kulud” pole minu jaoks niivõrd näidend, vaid pigem tekst, millega saan töötada,” selgitas lavastaja. Ligi aasta tagasi esietendus Moskva Noorsooteatris Kama Ginkase lavastus “Suurinkvisiitor”, mis põhineb Dostojevski romaanil “Vennad Karamazovid”. Selles tekstis haistis Anohhina aga võimalust jätkata oma õpetajaga metafüüsilist dialoogi: “Tunnetasin “Suurinkvisiitori” ja meie rahanäidendi vahel teemade teatavat kokkulangevust.”

Vanemuise ja eelmiste Eestis tehtud tööde ajal kohatud Vene teatri näitlejatele jagub Anohhinal vaid kiidusõnu, eriliseks üllatuseks oli talle aga Jan Uuspõld – sarnane andekas ja professionaalne näitleja on tema sõnul isegi Moskvas haruldus. Pilti üldistades võib Vene näitlejatega võrreldes täheldada mõningast koolide erinevust või mõnel juhul isegi selle puudumist, tähtsaim siin töötades omandatud kogemusest on aga tugev tahe midagi uut teada saada. “Moskva näitlejatel jääb sellest tahtest vahel puudu,” tunnistas Vene lavastaja.

Kiidusõnu jagas Anohhina aga kogu Vanemuise aadressil, tehnilistest töötajatest juhtkonnani välja: “Vist esimest korda puutun kokku sellega, et kogu teater annab endast parima, et lavastus õnnestuks.”

“Jooksvad kulud”
Tartus Sadamateatris
esietendus 20.10.