Vanade meistrite jälgedes

Teater.Muusika.Kino – Jaan Tooming

Ei ole kerge kirjutada lugu näitlejast ja tema mängitud osadest. Tihti ei oska näitlejad ise rääkida, kuidas nad loovad oma kuju elavaks näidendi tekstist. Ja eks kogu see protsess ongi salapärane. Kui kuju sünd oleks ainult ratsionaalselt seletatav, siis arvatavasti ei kaasneks ka etenduses nähtule võlu, kummaline vahetu elamus, mis ikka ja jälle tabab meid tõelise kunsti puhul. Näitleja võime äratada näidendi tekstist elav inimene, see võime on haruldane. Vähesed on selleks suutelised. Töövahendeiks on ju näitleja ise, tema keha, hääl, hing ja meel. Tihti ei aita ratsionaalne analüüs, ikka on midagi veel vaja, seda erilist väge, mis teeb näitlejast tegelaskuju, mis näidendi tekstis. Ja enamasti näitlejad ei oskagi seletada oma uuestisündi näidendi tegelaskujuks, nad lihtsalt moonduvad nagu imemuinasjuttude nõidsangarid. Ei seletata ju meile muinasjutus, kuidas nõiast saab tuvi või viljatera, tal on lihtsalt see võime, võime moonduda. Ja seda on vähestel, kuigi näitlejaid on üpris palju maailmas. Kuid tõelisi moondujaid on vähe. Selliseid, kelle mäng vapustab, kes suudab laval olla e l u s, mitte lihtsalt elutu nukk.
Kui vaadata Külliki Saldret laval, siis ongi peamine see, et me usume teda, usume tema loodud kujusse, elame talle kaasa. Külliki Saldre inimesed e l a v a d laval! Järgnev lugu Külliki Saldrest, Vanemuise teatri näitlejast, ei ole intervjuu ega portree, see on kirjutis põgusast kohtumisest temaga nii laval kui ka elus. Ja muljed neist kohtumistest.
Näitleja töö on kaduv. Filmitakse küll etendusi, kuid film pole vahetu elamus etendusest. Iga etendus on unikaalne, veidi erinev eelnevaist, sest elav inimene on erinev igal hetkel ja detailideni fikseeritud osatäitmine on küll täiuslik, kuid tihti võib ka tarduda formaalseks. Saldre puhul aga sõltub palju koosmängust, ta ei püüa soleerida, partnerid on talle väga tähtsad. Hoolimata sellest aga muutub ta tõeliseks staariks, praeguses eesti teatripildis üheks oma põlvkonna juhtnäitlejaks. Külliki Saldre on haruldaselt heas vormis nii füüsiliselt kui ka hingeliselt. Ta on erk nii laval kui ka elus. Ei ole meil Eestis praegu palju temaealisi vormis
näitlejaid. Ja siin on vaja, et teater hoiaks teda, annaks talle tööd, mis aitaks tal täies väes mängida, mängida osi, mis vapustavad vaatajat emotsionaalselt ja panevad ka mõtlema maailma ja oma elu üle.
Külliki Saldre on pika loomingulise tee läbi käinud. Kui lavastajad oskavad teda näha uutes osades, siis on tal veel viljakas tee käia ka edaspidi. Miks räägin ma näitlejatöö kaduvusest? Kuid see on ju nii! Kui repertuaarist läheb maha näidend, siis on see lavastuse surm, jääb vaid mälestus vaatajate mällu, kes on seda näinud. Seepärast ongi näitleja vaid oma põlvkonna mõjutaja, kuigi tulevikus võidakse temast kirjutada kui oma aja vägevast näitlejast. Kirjaniku raamatuid võib tulevikus lugeda, kui kirjanikku pole enam elavate kirjas, maale võib vaadata ja muusikateoseid kuulata, kuid näitleja mõjutab oma vaatajat vahetult oma mänguga, temast jäävad ainult mälestused, arvustused, nüüdsel ajal ka filmid.
Praegu, 2010. aasta sügisel, võime vaadata Külliki Saldret kolmes osas: Kafka „Lossis”, Shafferi „Gorgo kingituses” ja Shepardi „Maetud lapses”. Kafka „Loss” läheb sel hooajal repertuaarist maha, seega aja tumedatesse voogudesse, minevikku. Aga „Gorgo
kingituse” Helenit ja „Maetud lapse” Halie’t võivad vaatajad veel sel hooajal vaadata, seepärast puudutame ainult neid kahte osa. Me võime neid veel ja veel vaadata, kui oleme huvitatud (kuigi piletihinnad on kõrged!), ja saada elamusi ning süvendada oma arusaamist näidendist, lavastusest ning osadest. Ja eks kõige suurem õnnestumine ongi ka teatris, kui tahame ikka ja jälle koos elada näitlejaga, kes on laval. Nagu kuulata lemmikmuusikat taas ja
taas või võtta kätte raamat jälle ja jälle, sest me leiame sellest rõõmu, lohutust, tarkust või saame lihtsalt elamuse, mis ei unune kunagi, rikastab meie maist elu, annab usku vaimsesse maailma, maailma, kus tahame elada.
* * *
Külliki Saldre lavalolekust kiirgab peale emotsionaalsuse ja kirgliku mängu ka intellektuaalsus; meie tajume, et ta ei mängi niisama umbes, vaid et tal on oma arusaamine osast, ta mäng on m õ t e s t a t u d. Ja seda tajub teatris väga harva, sest ei ole just palju tõeliselt intelligentseid näitlejaid. Kuna tegemist on Ameerika („Maetud laps”) ja
inglise („Gorgo kingitus”) näidendiga, siis kohtudes Küllikiga, alustasin meie vestlust sellest, mis nende maade kirjandusest teda köidab. Näiteks inglise kirjanduses Iris Murdoch. Küllikit haarab Murdochi juures tema romaanide mitmekihilisus, värviküllus, filmilikkus ja tegelaste siseelu. Ameerika kirjanduse puhul jääb Külliki mõttesse, mainib siis Steinbecki ja muidugi, et varem sai läbi loetud kogu Hemingway.
Praegusel ajal, mil noored üha vähem loevad, on lugemiskirg austust vääriv ja see intellektuaalne huvi ja lugemus kanduvad ka Külliki mängu laval. Ta ütleb, et kui ta ei saa aru, mida mängib, siis ta „kukub kokku”. Minu küsimuse peale, kuidas ta osaga töötab, vastab Külliki, et püüab osasse sisse minna lugedes ja intuitiivselt aru saada, taibata, „mida teen igas situatsioonis” ja mis inimesega (tegelasega) toimub. Tähtis on tervik, suhted teistega. Et moonduda, selleks on vaja kujutluspilti, kujutlus on väga tähtis, millise pildi loetu loob. Kuid kõige tähtsam on prooviprotsess, mängides äkki ta taipab, tekib selgus, väga olulised on partnerid. Ja siis hakkab miski sind vedama, mäng haarab su kaasa. Jah, kogu osa maailm on seotud isikliku eluga, emotsionaalse mäluga. Talle meeldib küll jälgida ka inimesi, kujutleda, mida nad mõtlevad. (Tundub, et Külliki Saldre on intuitiivne näitleja, kuid tugeva intellektiga: „mäng haarab kaasa”, „miski nagu veab”, „pean aru saama, mis toimub, mida teen”.) See
sulam on tõelise näitleja tunnus, kuigi Külliki ennast „tõeliseks näitlejaks” ei pea, näitlejaks, kes tormab lavale, et küll ma teile näitan. Külliki arvab, et ta on kõrvalt vaataja. Ka masendus
oma elukutses pole talle võõras, suurim looming on aga tema kaks last. Minu küsimuse peale, kas ta ka ennast mängu ajal jälgib, ütleb ta, et kuklas on jälgija küll. Kui küsin, kas osa saab lõpuks ka valmis, arvab Külliki, et ei vist ikka saa, iga kord muutub ja vahel on tunne, et kõik läks untsu, teine kord aga nagu õnnestus ja kõik klappis. Koduseks tööks osaga on teksti päheõppimine, mitte muidugi tuupimine, vaid kujutluse kaudu osasse sisseelamine. Jah, kõikse tähtsam on ikkagi proovid.
Külliki Saldre ütleb, et tal on vedanud, sest on mänginud koos selliste eesti teatri suurkujudega nagu Velda Otsus, Aino Talvi, Jüri Järvet. Oma suurimaks eeskujuks peab ta Velda Otsust.
Nüüd võiks muidugi veel arutleda, kuidas osad on seotud isikliku eluga, teha üks psühhoanalüütiline ekskurss, kuid muidugi ma ei tee seda, pole tarvis näitleja alasti kiskumist mu arust, las prominendid ja eneseimetlejad teevad seda (ja nad teevad seda iga päev!), jäägu Saldre osatäitmiste seosed isikliku eluga saladuseks. Teadku neid seoseid ainult tema. Hakkame nüüd arutama kahte osa, mida ta sel hooajal mängib.

HELEN Peter Shafferi „Gorgo kingituses”

See on osa, mis kujutab naise elu andeka dramaturgiga. See on tagasivaade armunud neiust kuni küpse naiseni. Külliki Saldre on väga võluv armastaja, tõeliselt veetlev ja nooruslik. Ta ei vaja selleks ränka grimmi, ei, ta lihtsalt o n noor ja veenab meid selles. Õnnelik armunud neiu, kelle viib mees Kreekasse. Kreeka kirjelduse monoloog on hiilgav, see on Külliki tõeline meistritöö. Me n ä e m e seda, mida näitleja kirjeldab! (Muide, Külliki Saldre pole
Kreekas käinud, seega kujutlusvõime on see, mis teksti elustab.) Helen on algul tudengineiu, kes kirjutab teaduslikku tööd. Ta on andekas, kuid abielludes tulevase dramaturgi Damsoniga,
loobub ta oma tööst, sest nad on vaesed. Damson usub oma tulevasse kuulsusse, Helen armastab teda ning võtab talt tõotuse, et Damson lõpuks ka näidendi valmis kirjutab. Ja siis tuleb Heleni rõõmsaim periood elus: nad kirjutavad koos näidendit, õigemini arutavad ööd läbi, Damson kirjutab palavikuliselt. Ja esimene, kreeka müüdil põhinev näidend toob kuulsuse Damsonile. Nüüd tekib küsimus: miks Helen oma teaduslikku tööd ei jätka? Ta
võiks ju nüüd seda teha. Shaffer jätab selle teema arendamata. Külliki arvab, et Helen ei taha teadlase kuiva tööd, teda ahvatleb olla Damsoni innustaja. Ja muidugi ohverdav armastus. Damson tahab kujutada oma näidendeis alasti julmust, šokeerida publikut. Ta nõuab kättemaksu mõrvaritele. Helen aga tahab halastust. Ta suudab veel bütsantsiainelises näidendis veenda Damsonit, et ta kujutaks julmust lava taga. Kuid iiri vastupanuvõitlust käsitlev näidend on juba võigas julmuse kujutamine, Damson ei kuula Heleni hoiatusi, kes
ütleb, et Damson kaotab nii oma publiku. Ja toimubki krahh: näidend vilistatakse välja ning publik keerab Damsonile selja. Nüüd jälle küsimus: miks, hoolimata läbikukkumisest, Damson ei jätka kirjutamist? Jah, ilmselt ta pole siiski geenius, sest geenius loob kõigest
hoolimata, Damson põgeneb aga Thera saarele ja hakkab jooma. Helen küll loodab algul, et Damson jätkab kirjutamist, kuid seda ei juhtu. Nüüd saab armastusest vihkamine, sest Damson irvitab Heleni tunnete üle, hakates avalikult flirtima noorte plikadega. Ja lõpuks selgub, et mehel on poeg Ameerikas, kes tahab kirjutada isast biograafiat. Helenil pole lapsi, tema „lapsed” on Damsoni näidendid, Damsoni poeg on talle hoobiks, nagu arvab Külliki.
Vägev on Külliki esituses episood, kus ta nõuab Damsonile kättemaksu. Ring on täis. Damson tapab enda. Helen reageerib sellele resigneerunult.
Külliki Saldre Helen e l a b laval, see on kurb lugu armastusest vihkamiseni, me tunneme, et näitleja taipab oma osa, paneb sellesse oma hinge, seetõttu ka kujutab seda veenvalt. Jah, ei ole kerge elada oma ideedest haaratud n-ö loomeinimese kõrval. Vist oleks pidanud ikkagi ka oma teele mõtlema, mitte jätma pooleli oma tööd. Armastus alati ei õigusta oma kutsumuse mahasalgamist. Helen on Külliki Saldre meistritöö, detailiderohke ja huvitav. Rõõmust kuni masenduseni elab Helen, ainus lunastus oleks olnud ka ise loojaks saada — Heleni puhul siis teadlaseks. Damson oma egoismis hävitas Heleni elu. See naise eneseohverduse teema on liigutav praeguses emantsipeeruvas maailmas.

HALIE Sam Shepardi „Maetud lapses”

Külliki Saldre on väga hea tehnikaga näitleja. Tema hääl allub väga hästi erinevatele tundetoonidele, rikkad häälemodulatsioonid annavad edasi paindlikult tegelaste hingeelu. Füüsiliselt on Külliki vormis, ta on nõtke ja sale, ta ei tee liigseid žeste laval, kõik on kooskõlas kujutatava karakteriga. Sellele lisandub elav kujutlusvõime, kiire mõtlemine ja intuitsioon. Ja kõige tähtsam, mis teeb ta e r i l i s e k s praeguses teatripildis: on tunda kogu aeg, et ta ei ole rumal!! Kõige hirmsam on, kui näitleja n-ö mängib hästi, kuid on tunda ta rumalust inimesena. See on Külliki Saldre puhul välistatud.
Halie „Maetud lapses” pole haritud naine, kuid see kuju Saldre esituses ei muutu võikaks ega ka nüriks, näitleja intellekt tungib läbi selle kuju rumaluse ning teeb tast huvitava tüübi.
Näidend on American Dream’ile kõrvakiilu andmine. Unistus jõukusest ja oma majast on siin taandunud vaesuseks, alkoholismiks, nurjunud eluks. Unistused on varisenud kildudeks. Lapsemõrv painab, ja surm ja hullumeelsus tuleb. Ei ole katarsist, on lihtsalt mõttetu vegeteerimine. See on Võsa Petsi maailm Eestis. Võsa Petsi saadetes on veel markantsemaid kujusid kui Shepardi näidendis. Ja loodame, et ka meie „eduka Eesti” müüti kord kujutab
keegi nii, et see müüt saab teise ilme.
Halie on endise suurfarmi perenaine, kuid tulnud mujalt, siin end võõrana tundev. Saanud ilmselt omaenda pojaga lapse, kelle ta mees mõrvas. Halie muudkui räägib ja räägib ja kui
Halie ei räägiks, siis langeks ta ängistusest kokku, nagu ütleb Külliki osa kohta. Meeldejääv on kohe alguses Saldre–Halie igatsev nägu taustalaulu saatel. (See on puhas illusioon, sest
näitleja mõtlevat samal ajal, kas ta saab hakkama järgnevaga!) Pikk monoloog surnud pojast jälle meisterlik, tehniliselt laitmatu. Ja kui teises vaatuses tuleb Halie patuse pastoriga ning joob pidevalt, siis see on jälle meistritöö, iga tegelasega käitub ta erinevalt, näiteks Bradley peale käratamine, suhtlemine mehega ja noore neiuga, erinevad rütmid ja toonid suhtlemises teevad näitlejatöö värvikaks. Siis tuleb pikk paus, ainus kogu etenduses, kui Halie mees ähvardab rääkida lapse mõrvast. Halie ütleb, et kui räägid, siis sured, ja tõesti, mees räägib ikka ja lõpus surebki. Enne aga ütleb Halie mehele väga mõjuvalt: me peame uskuma, me ei saa uskumata olla, kui lakkame uskumast, siis sureksime. Kuid usku ei ole, on vaid meeleheide ja äng. Ja lõpuks Halie hullub. Kahjuks jääb see lavastuses kahvatuks, siin oleks midagi pidanud välja mõtlema, mis vapustanuks. Jah, Võsa Petsi lugu, kahjuks aga mitte nii vapustav nagu elu.
Külliki Saldre on andekas näitleja. Ta teeb huvitavat tööd ja mida huvitavamaid ülesandeid ta saab, seda põnevam on jälgida tema elu laval. Ta on võimeline moonduma laval ja see on tõelise näitleja tunnus. Kui mõtlen Külliki Saldrele, siis on mul usku teatri k u n s t i, jah, Külliki Saldre pole lihtlabane käsitööline, vaid KUNSTNIK.