Vana hea muinaslugu

Vähe on koguperelavastusi, mis pakuvad ühtviisi elamust nii põngerjaperedele, armunud noortele kui ka pensionäridest sõbrannadele. „Helisev muusika” on üks neist, mis ei jäta ilmselt külmaks isegi muusikalipõlgureid.
Nõukogude Eesti kinodes kujunes film „Helisev muusika” omal ajal emasid-lapsi ühendavaks ahhetuselamuseks. Isegi isadel võttis ajaloo ränk sarnasus natsi-Saksamaa ja NSVLi ning vastavalt Austria ja Eesti ilma sõjategevuseta okupeerimise suhtes silma veekalkvele. 1970ndate teise poole mornis tegelikkuses mõjus see ju nagu sõõm värsket õhku – alltekstiga, et ebaõiglusele alistuda ei tohi. Kuskil Lõuna-Eesti metsades pidaski meie viimane metsavend August Sabbe ikka veel vastu, samal ajal kui kino Kosmose laialt ekraanilt lummas meid Richard Rodgersi surematu muusika koos imelise armastuslooga.
Vanemuise lavastus kordab kindla peale minnes filmist tuttavaid stseene üks-ühele, justkui oleks tegemist laval 3D-versioonis esitatava lühendatud tõlkega eesti keelde. Õnneks leiab taas tõestust, et eestlaste vokaalsed võimed on maailmatasemel.
Tempokalt esitatakse hulk igavikulisi küsimusi ning vaataja kergenduseks saavad küsimused kohe ka vastuse. Kas katoliiklased tohivad kõva häälega laulmisest rõõmu tunda? Tohivad. Kas riietus mõjutab inimeste suhtumist teisse? Mõjutab, aga õnneks saab kleidirõõmu ka
taaskasutusest või õmmelda neid kas või vanadest kardinatest. Kas lapsi on parem kasvatada ranges distsipliinis või rõõmsas mängus? Viimases. Kuidas hirmust üle saada? Lauldes. Kas rikkus teeb igas olukorras õnnelikuks? Ei tee. Kas armastus koos vastuarmastusega teeb õnnelikuks? Teeb. Kas õigem on valida vastasega kasulik koostöö või jääda kindlaks oma põhimõtetele? Põhimõtted püsigu. Kas igast olukorrast on väljapääs? On.
See muusikal on nagu lapsepõlvemälestus muinasjutust, mida ema või isa juba mitmendat korda ette loeb. Üllatusmoment puudub, aga mõni vana ja hea asi võib sedasigi hinge pugeda