Valsi variatsioonid kohtumiste kaldal


THOMASINA: Jah, me peame kiirustama, kui me tahame tantsida.

VALENTINE: Ja nii seguneb kõik kogu aeg pöördumatult …

SEPTIMUS: Oo, ma arvan, et meil on veel aega.

VALENTINE: … kuni enam pole aega. Seda aeg tähendabki.

SEPTIMUS: Kui me oleme kõik tähendused teada saanud ja kõik saladused lahendanud, siis seisame üksinda tühjal kaldal.

THOMASINA: Siis me tantsime. Kas see on valss?

Tom Stoppard, „Arkaadia“

Moisés Kaufmani näidendit „33 variatsiooni“ (2007) riivab tahes-tahtmata Tom Stoppardi „Arkaadia“ vari, iseäranis finaalis, kui tegelased kahest tegevusajast kohtuvad tantsupartneritena. „Arkaadias“ uurib kirjanik Hannah Jarvis Byronit, „33 variatsioonis“ pühendub muusikateadlane Katherine Brandt Beethovenile, täpsemalt heliteose „Diabelli variatsioonid“ saladusele. Siin tekib teinegi sild, nimelt Peter Shafferi näidendiga „Amadeus“, kus Mozart komponeerib täiuslikumaks Salieri marsi. Beethoven loob muusikakirjastaja Anton Diabelli valsist koguni 33 variatsiooni, mitte Mozarti kombel spontaanselt, vaid aegamisi, põhjalikult süvenedes.

Seejuures pakub Diabelli nime kõlapilt ning hüüdnimi Diabolus paralleeli Mozarti reekviemi-lepinguga. Laval korraks puhkev Beethoveni „Missa solemnis“ kinnitab üllast veendumust, et muusika vahendab kõiksust. Pealekauba on Heiti Pakk lavastanud kaks Tom Stoppardi näidendit: ta lavastajadebüüdiks oli „Rock’n’roll“ (Endla, 2008) ja viis aastat hiljem tuli „Utoopia rannik. III osa. Kaldale uhutud“ (Ugala ja Vanemuine, 2013). Kunstnik Maarja Meeru on aga kujundanud Shafferi „Amadeuse“ (lavastaja Andres Lepik, Ugala, 2011).

Tahangi alustada „33 variatsiooni“ vastukaja lavakujundusest. Inspireeriva kujutlusruumi on rajanud koos Maarja Meeruga videokunstnik Juho Porila ja valguskunstnik Imbi Mälk. Tõsi, alguses on muusika: lavale tuleb pianist Andre Hinn, kummardab publikule, astub hallidest trepiastmetest alla eeslaval orkestrisüvendis paikneva klaveri juurde, et mängida Ludwig van Beethoveni heliteos lavastuse läbivaks peategelaseks. Ka lõpp on muusika.

Kunstnikule on autor ette kirjutanud: Beethoveni noodikirja originaalide kujutised projitseeritakse lavale. Vanemuise lavaruumis on üks tähendusküllasemaid leide klaveriklahvidel lendlevate pianistisõrmede peegeldumine väikese maja valge-kuldkirjalise lavaportaali ülaserval – nii ilmutatakse muusika sündmustiku kohal.

Lavaruumi täidab tumedate ukseavaustega hallikas sein: esimene assotsiatsioon on ülespoole kerkiv klaver, mustad klahvid tähistavad ka ristlevate valguskiirtega röntgenit ja lifti. Tumekoridoridest libiseb läbi inimvarje, seal võib aimata pillikeeli, elu neelukohti, surmahirmu ja haiguse tühikuid. Stiilselt pürgib lavaruum kõrgusse, muundub kahekorruseliseks: kui armujad Clara ja Mike on kontserdilt minema hiilinud, kerkib vaheloor ja kontserdisaali pidulik-tähisest tuledesärast saab muusika looja Beethoveni töötuba, üksiti arhiiv. Viimaks lisandub veel kolmaski korrus, otsekui rõdu ooperiteatris. Esietendusel, ainsa vaatamisega, ei suutnud ma tabada iga viimse kui (misan)stseeni kõrguseloogikat, aga lavaruumi kujundlikkus toimib puhtalt, üleliigsete nootideta.

Üksjagu keeruline on toime tulla Kaufmani teksti hollywoodlike hoovustega. Üleliia selge ülesõnastamisega kaasneb teatripubliku kujunditaju alahindamine, ka on näidendil mitu lõppu. Melodraama helistikku soosib peatege­lasele põdeda antud surmahaigus, mil­juhul on harva pääsu ebamugavustundest, et vaatajaga manipuleeritakse. Seejuures on muusikateadlase haigus sisuliselt põhjendatud: Katherine vaimustatud pühendumine oma uurimisalale hoiab teda elus, surma liginemise tõttu on kutsumuse järgimine intensiivsemgi. Nii ka Beethovenil, kes komponeeris „Diabelli variatsioonid“ viimasel elukümnendil. Äratundmine, et aeg kaob käest, muudab veelgi majesteetlikumaks helilooja püüdluse aega aeglustada. Eks ole paratamatuse motiiv reeglina ainsa ja inimliku eesmärgi teenistuses: meenutada meile, surelikele, eluaja tõelist väärtust. Selleks et tühistada pealiskaudsus ja keskenduda olulisele, ei pea(ks) inimest tabama fataalne kogemus. Nüüdisajal, kui me pahatihti ei nõuagi eneselt enamat kui põgus valsike, on põhjust vaagida Beethoveni süvenemistahet.

Heiti Paku lavastus on valdavalt tõsine, karge, tundlemisest prii, kõrvalrollides kohati ehk liigagi askeetlik. Kuna Beethoven viitab Mozarti ooperile „Don Giovanni“ ja Leporello aariale, igatsesin lavalegi krutskilisemat Leporellode triot, mille moodustavad muusikakirjastaja Anton Diabelli (Jüri Lumiste), helilooja sekretär Anton Schindler (Margus Jaanovits) ning nüüdisajast Bonni raamatukoguhoidja Gertie Ladenborger (Ragne Pekarev). Huumori- ja irooniakraadilt on Pekarevi roll julgemalt karikeeritud, kuid just tänu koomikale muutub algul ärritavalt pedantne, ka hingeliselt valgetes arhiivikinnastes Gertie järk-järgult aina avaramaks isiksuseks. Seevastu Beethoveni sõbrad, kui nad ikka on sõbrad, jäävad Jaanovitsi ja Lumiste rollijoonises pigem väärikaiks, jultumuse distantsi pole neile kuigivõrd võimaldatud. Arvatavasti on põhipõhjus, et nii tungib jõulisemalt esile Beethoveni ekstravagantne puhangulisus ja jäägitu sõltumatus.

Guido Kangur näib väliselt hämmastavalt Beethoveni moodi, kui tuhiseb ringi, hallid lokid metsikud ja tujukad. Rolli siseilm on lahendatud pehmemalt, trampiv jonnakus mahendatud soojalt lapselikuks. Kanguri puhul on musikaalsus enesestmõistetav ja orgaaniline, ehkki ta rollirütmide ja hingemeloodiaga seostuks džäss nagu sujuvamalt kui heroiline sümfonism. Ent 33 variatsiooni ei allugi ühesele žanrimääratlusele. Näitelaval näib üsna ilmvõimatu mängida nähtavaks loomeprotsessi. Ometi on Beethoveni päralt hetki, kus ta tõepoolest ise kehastub muusikaks, mida komponeerib: tantsisklev helilooja lausa lahustub helides, mida sisimas kuulatab ja kuuleb.

Kaufmani näidendi stseeni ehk variatsiooni „Fuuga“ on laval liidetud teksti Madis Kõivu näidendist „Hammerklaviersonate“, pihtiv loomepuhang eeslaval on rolli kvintessents. Väikse vembu mängis saali akustika: muusika kippus näitleja teksti katma ja matma (ei tahaks uskuda, et taotluslikult, selleks on Beethoveni monoloog liiga oluline, iga fraas väärib kuulamist). Eelootuses kujutlesin helilooja mastaapsemaks peategelaseks, kuid tema pigem kumiseb muusikateadlase otsingutele kaasa ja vastu. Guido Kangur ei ole natuurilt soleerija, vaid delikaatne sulanduja. Just tänu pingsale ootusele eristubki aga Beethoven isemeelse nähtusena, rebib end segajatest vabaks, liigub aegruumis sujuvalt ja voolavalt, allumata ümbritsevatele käitumismallidele.

Marika Barabanštšikova mängib muusikateadlase Katherine Brandti helgeks, ühtlasi distsiplineeritud naiseks, kes ei talu haletsemist, ületab surmahirmu ja kibestumise, järgides oma kutsumust visalt ja hasardiga. Ema ja tütre suhete taas üksjagu trafaretseks kirjutatud pinevust on lavastuses kujutatud targa mõistmisega. Marian Heinati Clara Brandt on laval rohkemgi oma ema tütar kui näidendit lugedes eeldaks, nende huumorimeeles välgatab vaimusugulust, mida kumbki ei söanda endale põhjani tunnistada. Karl Laumets lisab meditsiiniõe (muhedalt äraspidi seksistlik ametinimetus mehele!) Mike Clarki rollis sõbralikku hoolivust, õdusat kohmetut huumorit. Mike’i võiks võrrelda Laumetsa Edwardi rolliga (David Hare’i „Teineteiseta“). Too on küll noorem kui Mike, aga pingete leevendajana sama eluterve. Meeldiv on Laumetsa isetus partnereid suurde plaani mängides.

Üks lavastuse kulminatsioone on stseen „Füsioteraapia“, kui amüotroofilist lateraalskleroosi (aitäh põhjaliku kavalehe eest!) põdev Katherine lubab lähedastel end aidata ning Mike ja Clara masseerivad ta käsi ja sõrmi. Barabanštšikova rolli füüsiline joonis on igas lavaviivus taktitundeline ning puudutab vaataja hingekeeli. Juba nõrkades, abitutes kätes tärkav plastilisus astub dialoogi pianisti sõrmede tantsuga klaveriklahvidel ja Beethoveni sõrmedes elustuva muusikaga. Katherine raviseanss lisab oma loomingulise variatsiooni: naise käed kerkivad nagu lendutõusuks, meenutades nii linnu kui ka lennuki tiibu. Teine liigutav viiv on finaalile eelnev „Variatsioon nr 33“, Katherine ettekanne konverentsil, surma tühistamine, loovuse leebelt naeratav võit, mida ema ja tütar jagavad.

Maarja Meeru kujundusest sööbib mällu hele laik hallil seinal. Valguse asupaik võib varieeruda, aga ta ei kao – inglitiiva vaevumärgatav valendus, lootuse tähis.

KATHERINE: Variatsioonide puhul saab helilooja ajaga rahulikult ümber käia, katkestada valsi ning sisestada sellesse need detailid elust, millest me ilma jääme, kuna meil on alatasa kiire. [—] Selles tähenduses siin ei ole variatsioon üksnes muusikaline struktuur. See on võimalus taastada kõik, mis sinust mööda libiseb. (Paus)

(Sirp, 02.11.2018)