Valeaeg suures kombinaadis

Vanemuine tõestab end taas tugeva ansambliteatrina

“Lendas üle käopesa” esietendus Vanemuise väikses majas oli ehmatavalt tasane, hillitsetud. Hajus eelkartus: kuis võrrelda Mart Kolditsa tõlgendust Vjatsheslav Gvozdkovi lavastusega (Noorsooteater, 1985), kus Tõnu Kargi McMurphy jõuline mäss meeli vallutas. Elektrishokina mõjus siis sõnum, süsteemivastane alltekst. Tagasi mõeldes oli lavastus ka kalkuleeritult kommertslik, näiteks muusikaga pisarat välja pigistav… Aga distantsilt osatamine ei kahanda “Käopesa” tähtsust, tähendust ajas.
Aeg ja riigikord on muutunud, inimaju sandistav vaimuhaigla kui maailmamudel toimib nüüd teisiti, varjatumalt. Ses suhtes on noore lavastaja nägemus neetult loogiline, äratundmisängi pakkuv: iseenda mahasalgamine, vastutuse vältimine, tasa-lülitatud standardajud… Viibib ju enamus meist päevast päeva “suures kombinaadis”, kus pole vaba voli valida taustamuusikatki.
Kunstnik Jaanus Laagrikülli heleroheline haiglalava koos sama värvi patsientidega ning ähvardavalt plinkiva oranzhi valgusega toimib kujundlikult. Hõredad trellid ees-laval on üksnes kujuteldav vahesein. Kui Harding paiskab labrakal õhku tabletisaluudi, tabab laeng esiridade publikut. Tere tulemast ravialuste klubisse! Demokraatiamäng (nõutav häälteenamus kolm neljandikku) ning nõmekoosolekud tunduvad liigagi elulised. Ja Külliki Saldre õde Ratched neid võimumänge nautides just nõnda vastik kui üks enesekindel ja inimesevaenulik ülemus ikka. Mõjuv roll, häirimatu enesekehtestaja: näiliselt malbe olend valges kitlis ja valgetes sukkades, vastuvaidlemist välistava kannatlik-jäiga pedagoogitooniga, hetkiti silmis ohtlik fanaatikuläige. Tema teenistuses sibavad väikesed valged sanitariputukad – ja Jüri Lumiste jobu doktor Spivey, kel kutsetööst ammu kõrini, keda allutada lapsemäng. Haigla personali minnalaskmismeeleolu vahendab täpselt ka Lembit Eelmäe öövalvur Turkle, kes kähku nina täis tõmbab, lössi vajub.
Vanemuine tõestab end taas tugeva ansambliteatrina: kõik tegelased on terviku teenistuses, samas inimtüüpidena täpsed. Ses lavastuses puudub Tõnu Kargi McMurphy moodi ainuliider. Olulisim tegelane tundub hoopis Riho Kütsari pealik Bromden. See suur, selge silmavaatega mees ei mõju “hirmust väiksena”, tema endassesuletus on igati mõistetav, vaikusevajadus normaalne hingeseisund. Nagu ka enese tühjakskarjumine öisel pummelungil. McMurphy oleks otsekui vahend, et pealik vabadusse aidata – võib-olla paadunud möllumehe kõige õilsam tegu elus? Riho Kütsar mängib pealikut suveräänse mehena, kelle puhul usud, et tal siiski veel on, kuhu minna, kus ellu jääda. Bromdeni minek on klaarim, läbitunnetatum tegu kui Alo Kõrve noore Petka Pustota küsi(ta)vam finaalikirgastus Mart Kolditsa debüüt-lavastuses “Tshapajev ja Pustota” Linnateatris.
Hannes Kaljujärv ei idealiseeri Randle P. McMurphyt, kes lihtsalt on spontaanne, sõltumatu tüüp, kellele haiglareeglid üdini võõrad. Üksjagu ebamugav nähtus, paiskab teiste turvalise pelgupaiga segi! Vagusate vabatahtlike patsientidega on saalis justkui kergem samastuda… Ju McMurphy usubki, et tuleb taas puhtalt välja, saab kaardipõrgust ja kihlvedudest kasu lõigata. Seekord jääb aga vilunud shlikerdaja masina vahele. (Eks ole Vanemuistki kutsutud kolesõnaga “kombinaatteater” – tundus, et kui McMurphy tegi doktorile ettepaneku korraldada raviasutuses karneval, sokutas Kaljujärv dialoogi iroonilise vihje teatri kui kommertsimasina suhtes, mainis peene rõhuga, et tehkem pidu “föiervärgiga”!)
Patsientide punt: muserdatud, allavandunud mehed, kõik ilmeka psüühilise ja füüsilise joonisega rollid. Aivar Tommingas – kulunud, sisimas terane Dale Harding, kõnekas vaikija, kelles McMurphy korraks taaskäivitab eluhasardi. Indrek Taalmaa – omasoodu õiendav-arutlev Cheswick, tragikoomiline mehekolakas, kelle (sise)-monoloogid üha katkevad, hääbuvad. Tambet Tuisk – hallutsineeriv Martini, leebe hajali lillelaps. Margus Jaanovits lootusetu memmepoja Billy Bibbiti osas on meeldivalt stambivaba valik. Seksuaalne frustratsioon näib ses lavastuses kõrvaline “diagnoos”, isegi Billy puhul, kelle ähvardav emakuju mõjub kui Ratchedi nähtamatu kaksikõde. Ainult Billy filmilik enesetapp mõjus lavastuse stilistikas kohatu zhestina. Janek Joost kramp-vaikiva Ruckly keerukas rollis suudab hoida katkematut traagilist sisepinget.
Ainsad, kelle puhul rolliülesanne näis kesine ja ebahuvitav, olid tüdrukud (Candy – Helena Merzin, Sandra – Katrin Pärn), nende liin jäi nõrgaks.Mart Kolditsa illusioonitu lavastus haakub ta kursusekaaslaste koolitööga, 21. lennu “Asjade seisu” sarkastilise ja halastamatu finaaliga (lavastaja Tiit Ojasoo): meelelahutuse nüri konveier kordub painavalt, tants ei meeldi, aga tantsima peab. Tahaks loota, et olukorra kaine teadvustamine on vaimse tervise üks eeldusi. “Neil on siin valeaeg,” tõdeb pealik Bromden. Kuidas valeajas ausaks jääda, südame hääle järgi elada, see on valus põhiküsimus – üle käopesa lennates, nii laval kui saalis.