Vaiko Eplik: «Võidavad targad, mitte head.»

Kõige pikemad aplausid, kõige kiledamad kiljed. Seda kõike enne staari lavale naasmist ehk siis, kui Tartu rokkooperis Juudast laulnud Vaiko Eplik etenduse järel publikule kummardama tuli. Ise helendab tagasihoidlikkust: «Mina ei ole õige inimene selle üle otsustama, kas Juudas tuli hästi välja. Ütleme nii, et polnud viga.»
Kui pilli- ja piljardifänn, rokklaulja Eplik mullu detsembris Juudase rollile kandideerimas käis, kohmas ta: «Jesus Christ Superstar» on ainus muusikal, milles üldse osalema soostuks. Roll meeldis. Ehkki esimene reaktsioon, kui teda konkursile kutsuti, oli küüniline: näitas kutset bändikaaslastele ja siis naerdi koos kümme minutit jutti. Südamest. Alles seejärel hakkas nüüdne menu-Juudas pakkumist kaaluma. Ja läks. «Mõtlesin, et kui mina ei lähe, kes siis laulab,» muigab Vaiko. «Juudas nõuab rokilikku lähenemist, kuid enamik meie rokklauljaid ei sobi kas füüsiliste parameetrite poolest või ei ole siis häälel piisavat ulatust. Mul endalgi oli selle partiiga maadlemist.» Vastu võttis kutse rollile sellepärast, et vajas vokaalselt väljakutset. «Kirjutan kogu aeg ise endale lugusid ning on oht muganduda: kirjutad vastavalt oma registrile ja kõige mugavamasse helistikku. Nii võid lauljana vaikselt alla käia.» Muide pelgas ka. Seda teatritegemist. Ja Juudast.

Ütlesid mulle rokkooperi proovide aegu, et teed kõike, mida kästakse. Oli ses lavastuses mingigi asi, mille puhul Eplik end jube ebamugavalt tundis?
Algul oli kõik ebamugav. See, et lähed lavale ja teeskled, on ebaloomulik. Sama hea kui U2 trummari öeldud lause: «Mu elu on nii absurdne. Lähen lavale, löön asju, inimesed plaksutavad ja maksavad mulle raha!» Muidugi on see algul loomuvastane, aga inimene harjub kõigega (Juuda-naer esimest korda).

Kooliteatri-asja pole siis Eplik kunagi oma elus ajanud?
Kooliajal kirjutasin kaks värssnäidendit. Kaheksas klass. Ühe nime mäletan – «Kaks ei jagu kolmega». Kõik oli värsis – õudselt palju vihjeid klassikale ja reklaamidele, nagu tollal kombeks. Stoori selline, et kaks printsi läksid metsa, kus elasid kolm seksinäljas nõida. Nood võtsid printsid vangi. Printside nimed olid Claudius ja Alexander (tavaline Epliku naer). Lõpuks päästsid printsessid printsid ära (uus naer). Saatuslikuks sai see, et printse kaks ja nõidu kolm – sellest tuli ka näidendi nimi.

Menu tuli?
Meeletu. Taheti meid mingitele võistlustele saata, aga me ei tahtnud minna. See on ka minu seotusest teatriga kõik.

Kui aga nüüd järgmine muusikalipakkumine tuleb, mida Eplik siis teeb?
Sõltub muusikalist. Nüüd on üks kord tehtud ja näen, et polegi nii hirmus.

Mida siis algul kartsid?
Et ei suuda näidelda. Et ei julge midagi teha. Kui aga paralleelselt laulad, siis on lihtsam – kui hästi laulad, siis ei panda muid vigu tähele. Tekstiteatris ma vaevalt hakkama saaksin.

Kas selleks suveks on laval käikudel nüüd ring peal?
Ei. Ruffusega ilmub uus singel ja mõni kontsert on ette näha. Ansambliga Koer algab aktiivsem tegevus. Singel «Maiu on piimaauto» tuli välja, uus on plaanis ja võib-olla hakkame juulis ka tihemini kontserte andma. Koera plaat on valmis, üksnes miksimata veel. Lugusid on neliteist ja üks hullem kui teine. Eesti keeles laulda on mulle uus asi: hakkasin kümme aastat tagasi laule kirjutama inglise keeles, kogusin sellega oskusi ja jõudsin nüüd eesti keele juurde. Eestikeelne sõna langeb raskemalt ja on palju mõjusam – mõnus välja öelda.

«Maiu on piimaauto» – kust idee?
Kohila raudteejaamas, enne kui selle ruumid üle värviti, võis seinalt lugeda väriseva poisikesekäega kirjutatud lauset «Maiu on piimaauto». Alati itsitasime seda bändipoistega. Ühel hetkel hakkasin mõtlema, mis ajendab inimest sellisele teole. Tõenäoliselt oli see varapuberteedis noormees, kellelgi tema klassis olid hakanud tekkima imelikud kehakumerused ja see vaimustas noorukit niivõrd, et pidi selle kuidagi välja elama. Otse tüdrukule läheneda ei julgenud, siis väljendas oma kire nihilistlikult ja ausalt seinale. Tegelikult on see puhas iha manifestatsioon. Ja me otsustasime kirjutada puhta ja õilsa hümni armastusele.

Nii et Ruffus ja Koer ikka korraga.
Ruffusega on teised ambitsioonid kui Koeraga. Ruffusega teeme praegu väga rahulikult oma esimest plaati. Oleme teinud pikalt ja valmis on vähe: väga hoolega sepistame. Päris ise teeme: lindistame, miksime ja produtseerime. Ruffusega üritame kombata enda kui muusikute piire ja Koeraga loodame võita odavat populaarsust (Juuda-naer teist korda). Ütleme välja kõik need mõtted, mis inimestel peas mõlguvad. Näiteks Tartus on ühele seinale kirjutatud «Tapke naisi!». Vildikaga. Mõtelge, mis viib inimese seisundisse, et ta sellise rumaluse seinale kirjutab? Ta peab olema murtud mees – see on südamevalus kirjutatud viimane appikarje. Kui selle peale mõtlema hakkad, on see üsna inspireeriv.

Stuudiotöö ehk siis uhamine kogu aeg.
Pidevalt vaikselt uhan. Ei tea, mis bändis, aga lähen kuhugi arvatavasti trummariks. Harjutan praegu trumme. See on mu uus hobi. Poeg Villem mängib ka trummi. Viisi ta veel ei pea, aga rütmika on tal vinge. Põrutab aga mõnuga ja on jube õnnelik. Meil Eestis on nii vähe häid trummareid, miks mitte anda oma poja näol sesse panus – eesmärk on saada oma poeg nii kaugele, et ta hakkab mulle trummitrikke õpetama.

Aga see valge kitarr nimega Beib on sul tänaseni alles?
Kui ma seoses Eurovisioni-bisnisega Renault’lt auto sain, siis mingi promoürituse jaoks viisin neile selle seina peale. Nemad andsid laenuks auto ja mina andsin laenuks kitarri. Auto viisin tagasi, kitarri pole siiani tagasi saanud. Las olla seal seinal. Mul on nii palju kitarre, ega need koju ära mahukski.

Mitu on palju?
Ei teagi täpselt. Osa on prooviruumis, osa kodus, osa vanemate juures. Mul on lihtsalt mitut sorti pille – ühed, millega mängin, teised – ajaloolise väärtuse pärast. Kogun vanu elektrikitarre. Mu lemmikud on Tšehhoslovakkia pillid – eriti Jolana firma omad. Igal inimesel peab hobi olema – mul on selline õnnetu hobi (kollektsionääri tagasihoidlik naer).

Kust sa neid hangid?
Ma ei hangi, ma kütin neid! Kogun väikest viisi ka vanu klahvpille: otsisin Kohila mõisahoones kedagi, kes mulle prooviruumi võtit annaks ja siis kangastelgede klassis oli kapi otsas, keset roostes pasunaid, Weltmeisteri vurlitser. Jälle sai kogu täiendust. Armastan instrumente – see on mu kinnisidee (naer). Mul oli naisega probleem – ostsime korteri, remontisime ära ja siis tegin ettepaneku, et ühe seina broneerin kitarridele. Ta ei olnud sellega nõus, ütles, et ei taha elada pillipoes.

Mitu pilli sel seinal siis on?
Kaks – rohkem naine ei lubanud ja poleks vast mahtunudki. Tahtsin ühe oreli ka koju jätta.

Ühe oreli?
Mul on kaks elektriorelit, harmoonium, vurlitser ja klaver. Kitarre on – ütleme tosin. Pluss-miinus, pigem pluss. Vanim pill on aastast 1969 ja see on Muzima Rekord – üks esimesi dzässkitarre, mis NSV Liitu jõudis.

Veel Epliku nõrkusi?
Piljard, milles osavust arendan. Naudin piljardit nii väga, et ei näe võitmiseks vaeva. Piljard on esteetiliselt nauditav mäng, kas või visuaalselt. Härrasmeeste mäng – paned sigari hambusse, ajad suust välja mõttetut loba ja vaatad, kuidas pallid veerevad. Kõige parem asi piljardi juures on see, et mäng ei jää kunagi viiki.

Ja pärast piljardit?
Raamatud. Vanasti olin ka suur melomaan, aga viimasel ajal sellega eriti ei tegele. Seda muusikat, mis mulle meeldib, on mujalt raske leida, siis tuleb seda ise teha. Oma muusikat kuulan aga väga harva. Kõik plaadid, mis mul on ilmunud, sain alles möödunud aastal – naine kinkis sünnipäevaks. Varem ei olnud – milleks, ma ju tean neid lugusid niigi.

Seda ikka tead, mitu lugu oled kirjutanud?
Selle arvepidamise lõpetasin 17aastasena, kui seitsmesajanda looni jõudsin. Algul oli kvantiteedil tähtsust: iga loo lindistasin kassettmakiga ja panin kladesse kirja. Kui hakkasid tulema lood, millega rahule jäin, kaotas kvantiteet tähtsuse. Arvepidamise lõpus oli 740 lugu, praegu tuleb ehk 1000. Aga see pole oluline.

Kõige esimene lugu?
Kui olin nelja-aastane ja käisin lasteiaias. Kosjalaul. Tahtsime poistega teha sihukese mängu, et poisid ühel pool seina ja tüdrukud teisel pool. Poisid võtavad õlgade ümbert kinni, lähevad tüdrukute juude ja kallistavad neid. Ajend oli selline ja mõtlesin laulu välja.

Mõni fraas sellest loost?
Ei hakka laulma, olen nii häbelik inimene (Epliku-naer). Tegelikult oli see labane laul.

Kõige viimane lugu?
Praegu töös. Ruffusele. «We Want Blood». Meil on Ruffusega väga konkreetsed teemad. Peamine neist on hea ja kurja vaheline igikestev võitlus.

Ja hea kindlasti võidab?
Võidavad targad, mitte head. Kogu aeg peab valitsema tasakaal. Maailm ei ole must ja valge, sa ei saa poolt võtta. Pole olemas häid ja halbu inimesi, kõik on head ja kõik on halvad, või – need, kes me parajasti viitsime olla.