Vaiko Eplik Supelstaar mängis üle kodu- ja välismaised kolleegid

Ma usun, et vähegi meediat jälgivate kodanike seas on praeguseks vähe neid, kes ei tea, et reede õhtul Tartus, «Jesus Christ Superstari» (vabaõhu)esietendusel sadas vihma. Paduvihma.
Ning see on põhjus, miks see lavastus Eesti teatriloos adekvaatse kajastuseta jääb. Viiekümne aasta pärast ei saa teatriloolane lavastusest mitte midagi teada – näeb vaid mõningaid pilte. Kuis nii?
Lihtsalt. Kiirreageerivad päevalehed kirjutavad oma külgedel sellest, kes lavastas ja kes laulsid-näitlesid ning et sadas vihma. Raadiosaadetes ja telekas räägitakse sellest, et sadas vihma ja et mikrid ütlesid üles.
Kultuurileht Sirp hindab tüki padukommertsiks ja jätab arvustuse tõenäoliselt avaldamata. Või kui avaldab, siis kirjutatakse seal sellest, et esikal sadas vihma.
Erialaajakirjad ei vaevu ammugi millegi nii ilmselt rahamasinalikuga tegelema. Või kui leidukski mõni kriitik, kes tahaks pikema analüüsi kirjutada, siis ei suuda ta kolm õhtut järjest piletit osta. Erialaajakirja (T.M.K näiteks) lugeja ei saagi teada, et esikal sadas vihma.
Ainuke hinnang, mille saab aastatepärastine teatriuurija, on, et lavastus õnnestus, sest müüdi enam kui 20 000 piletit.
Ta ei saa teada, et Malvius rääkis tänasesse päeva tõmmatud paralleelidega loo muu hulgas ka Iraagi sõjast, reetmisest, petmisest ja pettumusest, mammonakultusest. Meie tänase päeva mõtlevat vaimu torkivatest okastest.
Näiteks, et rahavahetajateks templitrepil olid selles loos «eesti oma» avoviiolid kasiinolaua taga.
Et eelviimase numbriga pööras meeleolumeistrist lavastaja kogu pateetika rõõmsa (enese)irooniaga pea peale, küsides – millest me räägime!?
Et ei ole väikeseid osi, kui on Aivar Tommingas.
Et ooperilaulja koolitusega Jaan Willem Sibul suudab ennast ka olematus rollis viimasesse ritta nähtavaks mängida. Seejuures partneritelt märkimisväärselt varastamata. Et Vanemuise ooperikoori liikuma panemine oli koreograaf Jüri Naelale tunduvalt kontimurdvam ülesanne kui Eesti Tantsuagentuuri tantsijate tantsitamine Tallinna linnahallis. Ning et tulemusest oli seda ka näha.
Et pärast vihma lõppu valguses ihuüksi laulva Jeesuse ihukattest kehakuumuse tõttu tõusev aur annab kujuteldavale jumalapojale füüsilise, olemasoleva, nähtava nimbuse.
Ja et oma esimest muusikalirolli tegev Vaiko Eplik Supelstaar tõmbas nii kodumaistele «vanadele olijatele» kui ka väljamaalastele mütsi silmini pähe.
Nendest asjadest meie lapselapselapsed paraku teada ei saa.