Vaikne ja rahulik “Suve viimane roos”

Andres Keil, Eesti Päevaleht

Vanemuise teater on suur. Vanemuise teatris tehakse suuri asju.

Aga Vanemuise väikeses majas on ovaalsaal, pisike, valgete pseudo viini toolide ja suurte akendega, sellistega, mis ei jäta talveõhku ainult õue.

See on koht, kus mustade ülikondadega mehed vanasti Kulno Süvalepa laule laulsid. Meeletu menuga. Ja siis ei juhtunud seal tükk aega midagi. Muud midagi, kui et teatrikülastaja sai endale kohvikulaua vaheajaks ette tellida. Vist peeti ka esietendusjärgseid pidusid.

Pühapäeval esietendus seal järjekordne teatritükk. Või õigemini – peeti salongiõhtu. Kus Lande Kits flööti ja Pille Taniloo mängivad klaverit, kus kõlab Nino Rota, Claude Debussy, François-Joseph Gosseci, Philippe Gauberti, Friedrich Kuhlau, Vladimir Godari ja Edward Elgari muusika. Ja Merle Jääger loeb luuletusi, Helvi Jürissoni luuletusi. „Suve viimane roos” on lavakohtumise nimi. Mängukavas esialgu veel ainult 1. veebruaril, kui publik huvi tunneb, siis ka kauem.

Ega see midagi erilist ole – maailmas, kus me oleme harjunud erilist ootama –, aga seeläbi just sümpaatne. Isegi armas. Ja väga Tartu. Otsesõit kümne-viieteist aasta tagusesse aega. Hetk mõteluseks. Ja Helvi Jürissoni luuletused on ju mõnusad. Sisse- ja seestvaatavad, väikese vimkaga. Teenimatult varju jäänud. Aeg taasavastamiseks. Rahulikult.