Lavastaja Ain Mäeots kinnitas, et ametliku klassifikatsiooni kohaselt psühholoogiliseks thrilleriks liigituv teos „Persona“ kuulub mõistatuste sekka, mis tal vere käima panevad. „Mul tekib hasart sellest läbi pureda,“ tõdes ta. „Lisaks on Bergman minu jaoks režissöör, kellelt ma olen hästi palju õppinud – mitte üle võtnud ega varastanud, vaid sõna otseses mõttes õppinud. Tema maailm ja filmid on mind ja minu kujunemist hästi palju mõjutanud juba väga noorest peale.“

Hobuse unenägu

Nii tunnistas Mäeotski, et ta 1966. aasta filmist esmavaatamisel midagi aru ei saanud. On ju „Persona“ ekraanile jõudmisest alates andnud põhjust lugematuteks analüüsideks, interpretatsioonideks ja debattideks. „Olles aga läbi lugenud originaalstsenaariumi, hakkas asi peas kerima,“ meenutas lavastaja lähemat tutvust. „Kuidas mängida see hästi segane lugu publikule huvitavaks ja anda märksa rohkem viiteid ja vihjeid, et publik ära ei upuks. Et see poleks midagi nii hallutsinogeenset, et keegi kurat aru ei saaks, mis hobuse unenägu see on.“

Nimelt on Bergman stsenaariumisse sisse kirjutanud omajagu valusat elulist huumorit, mis lõpuks ekraanile ei jõudnudki. „Autoril on väga selge struktuur olemas, aga ta on selle hästi ära peitnud. Me ei mängi seda banaalselt puust ja punaseks, aga ei jäta publikut ka rägastikku ekslema,“ lubas Mäeots.

Bergman on hilisemates väljaütlemistes suisa tunnistanud, et hullumeelsust ja identiteedikriisi peegeldav „Persona“ on niivõrd segane lugu, et ta teeks selle meeleldi ümber. „Usun, et meie oma trupiga oleme sellele mõttele pihta saanud. Kõlab võib-olla tobedalt, aga usun, et oleme kõik, mis vanameister loo sisse pannud on, temast palju selgemalt välja toonud,“ märkis Mäeots.

Lavastaja laval

Seega jõuab tartlasteni kahe naise lugu, kellest üks on väga tuntud näitlejanna (Linda Kolde), kes ühtäkki keset „Elektra“ etendust vait jääb. Teda uuritakse ja puuritakse kuude kaupa ning jõutakse järeldusele, et ta saab kõigest aru, aga lihtsalt ei räägi. Keegi ei mõista, kas ta lihtsalt ei saa rääkida või on tegu mingi eksperimendiga.

Lõpuks loobutakse aktiivsest ravist ja peategelasele määratakse hooldajaks oma kursuse parim noor põetaja (Ragne Pekarev). „Nende kahe naise vahel tekib side ja sealt see erakordselt põnev ja võimas lugu lahti läheb,“ kirjeldas lavastaja. „Hästi korraks ilmub lavale ka üks meestegelane, keda mõnes etenduses mängin mina.“

Mäeots on lähtunud Shakespeare’i mõttest, et igas heas tragöödias peab vähemalt korra naerda saama. “See ei tähenda, et me üritaks iga hinna eest nalja teha – ei, kaugel sellest –, aga selles loos, selles tekstis, seal olevates inimestes ja nende suhetes olevat huumorit me vaka all ka ei hoia. Huumor on elus endas kogu aeg olemas,” leidis ta.

Et elusat näitemängu saadab filmilint, toimusid tüki jaoks spetsiaalsed filmivõtted Põhja-Eestis mere ääres: laval toimuv live-tegevus kandub üle ekraanile ja sealt tagasi. „Videokunstnik Emer Värgiga on meil päris lähedane veregrupp ja saame hästi teineteisest aru. Ta on omas vallas konkurentsitult Eesti üks andekamaid,“ kiitis Mäeots. „Kui esimest korda lava ja videokujunduse kombinatsiooni nägin, tundus see kohe võimas.“

Lõpetuseks rääkis Mäeots, et teater võib iseenesest olla ükskõik milline, ainult mitte igav ega tolmunud. „„Persona“ kindlasti nendele „nõuetele“ ei vasta,“ kinnitas ta. „See, mida Linda ja Ragne laval teevad, on kohati müstiline.“

(Tartu Ekspress, 31.01.2019)