Väikeste inimeste suured mängud
Tartu Postimees, Põim Kama
Värske draamajuhi Urmas Lennuki debüütlavastuseks Vanemuises kujunes laupäeval esietendunud «Kontsert diktaatorile». Algul pidi debüüdiks saama lavastus «Tappa laulurästast», kuid ikka juhtub, et plaanid on üks ja tegelikkus teine.
Viimast võib öelda ka uuslavastuse kohta. Briti näitekirjaniku Ronald Harwoodi tekstil põhinev «Kontsert diktaatorile» keskendub Lennuki käsitluses USA majori Steve Arnoldi (Aivar Tommingas) isikule, kes Teise maailmasõja järgses Berliinis keset kaost otsib lunastust ja inimest.
Majori uurimise all on kuulus dirigent Wilhelm Furtwängler (Jüri Lumiste), keda sõjas kannatanud peavad kangelaseks, kuid kelle motiivides major kahtleb.
Karm kohus
Ühest küljest aitas dirigent juutidest muusikutel väljasõidulube ja muid dokumente saada, teisest küljest aga traavisid tema dirigeeritud Wagner ja Beethoven hoogsalt propagandavankri ees, uinutades rahva valvsust. Furtwängleri üle kohut mõista tundub võimatu, kuid ometi tuleb seda teha.
Aivar Tommingas teeb major Arnoldi rollis ülimalt jõulise esituse. Ometi jääb tema karakter kaootiliseks ja ebaloogiliseks.
Ühest küljest on ta justkui külmavereline mängur ja manipuleerija, kes märkamatult ülekuulatavatest infot välja meelitab. Teisest küljest on ta närvivapustuse äärel tantsiv hüsteerik, kes põhjendamatult ropendab ja kõigi peale karjub. Terviklikku rolli ei teki ning see seab kogu lavastuse õnnestumise kahtluse alla.
Asja tasakaalustavad hästi kaks kõrvalosatäitjat. Tugeva rolli teevad nii Robert Annus juudi rahvusest leitnandi David Willsina kui ka Rein Pakk Berliini Filharmoonikute teise viiuli Helmuth Rodena.
Mõlemad lasevad majoril endaga manipuleerida ja end ära kasutada. Ometi ei tekita see kaastunnet nende, vaid hoopis majori suhtes, kelles on usk inimestesse kaduma läinud ning puudu jääb ka sisemisest väärikusest.
Annuse ja Paku esituses on mingit õilsat naiivsust, mis neid ümbritseva hävingujärgse tühermaaga seob tervikuks paremini kui major Arnoldi tühi rapsimine.
Õnnestunud lavakujundus
Lavastuse kunstnik Ellen Cairns on taas kord hakkama saanud õnnestunud lavakujundusega. Tema loodud marmorimustriline hallus ja vaade varemetes linnale on lavastuse taotluseks olnud inimlikule draamale suurepärane taust.
Suured kahe poolega uksed, mille kohal lagunenud kotkas ja haakrist on heaks sümboliks diktaatori vaikivast kohalolust isegi pärast tema surma.
Koos muusikaga on lavapilt tugev kunstiline tervik, mis esindab tabavalt sõjajärgset tühjust ja ahastust.
Urmas Lennuk on öelnud, et Harwoodi teksti töötlemisel ja muutmisel oli eesmärk vähendada selles valitsevat masendust ning dirigent Furtwängleri saatuse ja rolli asemel keskenduda lihtsatele inimestele.
See on kiiduväärt taotlus, sest kolmetunnine arutelu ühe dirigendi rolli üle ajaloos oleks pakkunud huvi vähestele. Paraku on lavastus keskendunud inimese otsingutes major Arnoldi isiku välisele muljele ja detailidele nii tugevasti, et inimene ise, tema sügavam olemus ja tuum, on kaduma läinud.