fbpx

Vahingu ja Undi tagasitulek – nii teatraalne ja nii päris, nagu elugi


Taile Palm, Postimees

See ei ole tavaline, et korra mängukavast kadunud lavastus tagasi kavva võetakse, Vanemuise «Potteri lõpuga» on aga just nii läinud. Veelgi tavatum on aga see, et lavastus tuleb tagasi näitlejate soovil. Ühelt poolt on see muidugi ilus kummardus kadunud lavastajale, teisalt on selles aga ka näitlejate soovi minna veelgi sügavamale.

Kuna taasesietendus jõudis lavale Hannes Kaljujärve 50. sünnipäeval, ei saa veel öelda, kas tegu oli õige otsusega või mitte, mängiti seda ju kinniste uste taga peaaegu ainult kutsutud külalistele, sõpradele ja kolleegidele. Selline omadele mängimine loob hoopis teise õhustiku.

Elumäng

Siiski, piir lava ja saali vahel ei ole enam nii jäik. Laval ei ole kehad, mis on tegelaskujuga täidetud, vaid inimesed, kellega on koos koolis või saunas käidud, õpitud või töötatud, keda on armastatud või vihatud. Ja kogu lavastus saabki uue mõõtme: mängime siin küll ühte väga alasti lugu, aga oleme ka ise samal ajal väga alasti.

Mängulust ja vabadus on muidugi ka sedavõrd suurem. Kuni lava peal itsitamiseni välja, selleni välja, et Kaljujärv siseneb stseeni, rinnal ilutsemas markeriga maalitud 50, Vahing vaatab ja itsitab. Ka publik tunneb ennast vabamalt, rohkem klõpsuvaid fotoaparaate, rohkem poolvaljusid kommentaare (poisikese rõõmukilge «Oi, vorst kukkus maha»). Nagu ikka sünnipäevapeod.

Esimest korda Veiko Õunpuu filmi «Tühirand» vaadates üllatas mind tegelaste võime olla samal ajal nii teatraalsed ja nii päris. «Potteri lõppu» vaadates oli sama tunne. Ma mõtlesin muidugi välja, mis see on. Undi ja Vahingu tekstid, mille alusel «Tühirand» ja «Potteri lõpp» on ekraanile ja lavale pandud, on väga ausalt, kohati piinlikult ausalt, kirjeldanud nende enda elu, hirme ja arme, lootusi ja pettumusi, petmisi ja leppimisi. Ka laval mõjuvad need usutavalt.

Inimese vägi ja elujõud

Sellest, et kõik žestid on kolmekordsed ja tunded põhjatud, on aimata neis inimestes olnud/olevat tohutut väge ja elujõudu, põlemist, aga ka läbipõlemist. Ja ikkagi ka rõõmu ja kirge. Lummav on just see, et nad ei kartnud sedasi elada, et nad ei hoidnud ennast tagasi.

Ja uuesti sünnipäevalapse juurde tulles, need on omadused, mis iseloomustavad ka Kaljujärve mängu (elu?), omadused, mis annavad talle sarmi ja suuruse. «Potteri lõpp» oli sünnipäevaetenduseks suurepärane valik. See on lavastus, millesse Kaljujärv oma vitaalsuse ja jõuga hästi sobib.

 

Taasesietendus

Vaino Vahingu «Potteri lõpp»

Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Mati Unt Osades Marika Barabanštšikova, Helena Merzin, Hannes Kaljujärv ja Riho Kütsar Esietendus 11. mail 2002 Tartu Sadamateatris