Loe

Vähem ballett, rohkem multimeedia

Postimees

Nagu teatrikülastajad vist juba teavad, on Aivar Mäe saanud Vanemuises hakkama sellega, mille võimalikkusse kaks aastat tagasi uskusid vaid vähesed ja millest viie aasta eest ei osatud veel undki näha.
Kuid inimene harjub kõigega. Nii näib mullegi juba loomulikuna, et balleti vaesus – nii lavastusele kulutatud ressursside kui ka publiku mõttes – enam piinlikult silma ei hakka.
Vaatajale surus see igas mõttes (ka tantsijate arvult) «vaene ballett» peale muutumatult kobava, kuigi omamoodi ehk armsagi «intiimsuse». Need ajad paistavad nüüd vist küll möödas olevat. Nostalgia! Vaieldamatult on ju midagi seetõttu kaduma läinud – iseasi, kas seda nüüd just taga nutta mõtet on.

Upub tehnika sisse

«Suvöö unenägu» on noore Belgia lavastaja Hugo Fanari looming. Kontseptsioon on olnud võimas. Kui kogu Vanemuise ballett, nagu selles töös, korraga lavale tuua, jääb lavapõrandast väheks.
Seetõttu on Fanari roninud – lavakujundaja Iir Hermeliini abiga – kõrgustesse, kus rööbaspuid meenutava kattega haldjamäel (või selle sees) seinal kõlkudes saavad tantsijad ruumi paremini kasutada, nähtavamal olla.
Vaheldusel, kontrastidel (nt ideaalne-reaalne) põhinev see lavastus, kus on kaks liini – inimeste ja haldjate oma – muidugi on, selle võrra (vähemalt teoreetiliselt) ka üheülbalisem ja lihtsam. Õnneks suudab lavastaja üllatada. Lugesin süžeest kokku asju, mis üllatasid, ja sain tulemuseks neli-viis, mis polegi narratiivi kohta paha.
Muus osas üllatab juba lavakujundus, mida vastavalt vajadusele ajuti laest rippuvate voolikute «metsaga» rikastatakse. Ka tossuga, samuti poolläbipaistva vaheseina ja staatiliste projektsioonidega eelnimetatud (pool)ekraanidele.
Kui lisame sellele veel valguse, võib ruumiga tegelikult imeasju teha. Mäe või taime sisemusest võib saada mets, sellest omakorda kõrgetest akendest langeva valgusega saal (nt Tartu toomkiriku oma, sellal, kui viimane veel eksisteeris).
Samas on nii, et kõige selle sisse kipub tants või ballett ära uppuma, taandudes parimal juhul üldisele koreograafilisele käekirjale või joonisele. Oleme sunnitud (enamasti ka korraga laval olevate tantsijate hulga tõttu) seda vaatama üldistatult, kui arhitektoonilist mudelit või pilti.
See pole tingimata paha, kuid selline tingimus nõuab liikumise ja liigutuste suurt amplituudi. Seda siin näha ei ole. Igal tantsijal on suuresti oma, eristuv roll, mistõttu kordeballett meenutab pigem kaootilisevõitu saginat kui maastiku ja vaenlasega arvestavat, süsteemset ja mehhaniseeritud jalaväekolonni (möönan, et võrdlus sai pisut üle võlli).

Kõva müügiargument

Nii või teisiti: see, mida nägime, oli vähem Vanemuise ballett kui Vanemuise multimeedia. Ballett kadus, uppus kõige selle sisse ära. Ja see ongi igati loogiline.
Selline publiku tähelepanu hajutamine vist ongi tänapäeva suure, professionaalse ja tehnilise teatri (ning eriti just balletilavastuste) põhiline müügiargument.
Turunduslikult märksa süngem oleks ju näha saalis haigutavaid inimesi, kel «midagi vaadata ei ole». Multimeediat (arvestame siia sisse ka lavakujunduse) võib seega käsitleda «vaatamisriskide maandamisena», lisaväärtusena, mis keskpärase või mittemidagiütleva tantsu puhul hakkab kastaneid tulest välja tooma. Ja toob ka.

28.03.2005