Vähe valu ja väge!
Margot Visnap, Sirp
Majanduskriis ilma Straussi valsita
„Lood Viini metsadest”
Ödön von Horváth, „Lood Viini metsadest”, tõlkinud Peeter Tulviste, lavastaja ja muusikaline kujundaja Robert Annus. Kunstnik Nele Sooväli, kontsertmeister Ele Sonn, valguskunstnik Andres Sarv. Mängivad Maria Soomets, Markus Luik, Merle Jääger, Herta Elviste, Marika Barabanštšikova, Ele Sonn, Raivo Adlas, Ott Sepp, Riho Kütsar, Aivar Tommingas, Tanel Jonas, Martin Kõiv, Grete Reimand ja Kristel Leesmend. Esietendus 25. IV Vanemuise teatri suures saalis.
Laupäeval Vanemuise teatri suurele lavale jõudnud Ödön von Horváthi näidendil „Lood Viini metsadest” on teatriloo kontekstis väärikas eellugu. Kakskümmend kuus aastat tagasi (1983) Pärnu teatris esietendunud Horváthi rahvatüki paroodia Ingo Normeti lavastuses omandas menuki mõõtmed, ja teenitult. Sündisid ühtsest trupivaimust kantud värvikad ja mitmeplaanilised rollid (Peeter Kard, Tiia Kriisa, Mihkel Smeljanski, Lia Tarmo, Jaan Rekkor, Laine Mägi jt). Kergelt, peaaegu bufonaadlikult alanud idülliline lavalugu arenes justkui märkamatult, süüdimatu lõbususe ja groteski varjus traagilise kaaluga draamaks.
1931. aastal valminud Horváthi näidendi esmaettekanne Eestis kandis endas 30ndate majanduskriisi painet, ent rohkemgi veel fašismi ja läheneva maailmasõja eelaimdust. Nõukogude Eesti kontekstis võis toimida nii üks kui teine teema, enim läks vaatajaile ilmselt korda lavastuse ülevoolav, kuid kibe lõbusus à la pidu katku ajal või eel (mis see nõukogude aeg muud siis oli, kui mitte katk). Toonase lavastuse teine plaan võimendas ideoloogilise surutise sünnitatud inimlikku kurjust ja pahelisust, kahepalgelisust, meeleheidet ja käegalöövat hedonismi. Oletan, et Horváthi näidendi maailmaesietenduse järel kirjutatu kehtinuks ka Normeti lavastuse kohta: „See tulivihane rahvatükk tabab otse lagipähe, südamesse ja makku seda osa teatrikülastajaist, kes täissöönutena ja lõbustusalteina soovivad vaid kergeid emotsioone ning kes mõttelaiskadena ei suuda end lahti rebida armsakssaanud läbileierdatud teemadest”.
Enamikul tänase lavastuse osatäitjail, noorest, Vanemuises debüteerinud lavastajast rääkimata, pole Normeti lavastusest tõenäoliselt aimugi. Lavastaja Robert Annus ja trupp on valinud teistsuguse, täiesti oma tee, millele maailma ja Eestitki haaranud majanduskriis on „tänulikult vastu tulnud“ ja Horváthi tekstist ainest leiab. Majanduslik surutis võimendab inimloomuse pahupooli, olgu 30ndate Austrias või tänapäeva Eestis. Annus on eelintervjuudes deklareerinud ja lavastuses teostanudki soovi tuua tükki kaasaegne mõõde, mida vahest kõige märgilisemalt esindab kesklaval olulisimaid sündmusi koondav massiivne ja robustne, vähemalt tallinlastele äratuntav kuulus Valli baar. Ebamääraselt hajus kostüümivalik oma eklektilisuses viitaks justkui teise või kolmanda Eesti kehakatetele. Ajaloo prügikasti heidetakse ka Straussi igihaljad valsimeloodiad (mille Horváth on näidendisse sisse kirjutanud), neid asendavad Presley, The Police’i, Procol Harumi jt lood, mida kannab ette lavategelastest minibänd. Paraku vägagi kaheldaval süldibändi tasemel. Või oli see eesmärk omaette? Paraku ei ole algaja lavastaja suutnud nii konkreetsele valikule sisulist (ja, mis parata, ka professionaalset) kaalu anda. Lugu noorukesest Mariannest (Maria Soomets), kelle idealistlikud unistused tõelisest armastusest purustab jõhker ja küüniline tegelikkus, kulgeb laval loiult ja ajatult, kohati õõnsalt ja verevaeselt.
Vahest ehk seetõttu, et Marianne allakäiku toetav, süütule hingekesele vastanduv ülejäänud seltskond (trupp) polnud vähemalt esietenduseks saavutanud ühtset hingamist. Mariannet ümbritsevast värvikast seltskonnast eristusid küll nii mõnedki mõnusa groteskiga mängitud tegelaskujud, ent sellest ei piisanud loominguliseks sidususeks ja hasardiks. Võib-olla tuleb põhjusi otsida osajaotusest, ega noorel lavastajal ole alati võimalust vabalt näitlejaid valida. Või on lavastajal puudu jäänud oskusest näitlejat konkreetse ülesande najal suunata-juhtida. Ei saa mängida lihtsalt majanduskriisi üleüldse, tuleb mängida täisverelist lugu, milles on väge ja valu, lugu oma karakterite, suhete ja suhtumistega. Kui vanad kalad, ehkki igaüks omasoodu (Aivar Tommingas, Herta Elviste, Merle Jääger, eriti jõulise, lavastust siduvagi rolliga üllatanud Marika Barabanštšikova), leiavad hajali valguvas loos ikka oma rollijoonise ja karakteri, siis nooremad vajavad tugevat näitejuhikätt. Ilmselgelt ei ole Marianne ja ekstsentrilise, 50ndatele läheneva tubakamüüja Valerie (Barabanštšikova) vahel laveeriva eluvenna Alfredi rolli puhul arvestatud Markus Luige näitlejanatuuriga. Isegi kui Vanemuise Alfred peabki olema jõuetu, käed rippu, siia-sinna tõugata luuser (mitte kahepalgeline, kaalutlev, olukorda enda kasuks pöörav küünik), siis tulnuks see jõulisemalt välja joonistada. Lavastaja abiga loomulikult. Isikupärasemat lahendust vajanuks nii mõni teinegi tegelaskuju.
Küllap on noorel lavastajal, kes otsustas nii suure ülesandega rinda pista, sellest kogemusest palju õppida. Kas või seda, kuidas laduda alusmüür, lavastuse selgroog, ehk siis lugu, mida isikupäraste ideede-lahendustega kaasaegsemaks värvida. Või et vahel võib kujundus (kunstnik Nele Sooväli) kinni jooksutada dramaturgilise joonise, situatsioonid, suhteliinid ja tempo. Aga noh, kõik on ju alles ees!