Vaesed vihma kätte jäetud loomad
Leenu Nigu, Eesti Päevaleht
Vanemuises esietendunud Billy Roche’i näitemäng „Vaene loom vihma käes” on läbi ja läbi iiri tükk, mille tegevus toimub Rohelise Saare kagunurga sumbunud väikelinna kihlveokontoris. Näidendi kuus tegelast maadlevad igaüks ise moel küsimustega kodukohast lahkumisest või paigalejäämisest, harjumuspärase hoidmisest või uue otsimisest, lähedase mahajätmisest ja mahajäetusest. Mis saab nendest, kes maha jäävad? Kust võtta julgus, et eluga edasi liikuda? Või kuhu väikeses tardunud tavadest läbi imbunud linnas liikuda ongi?
Eesti lavalauad on varemgi osutunud iiri teatritekstidele sobivaks paigaks. Ent kui see tõsiasi kõrvale jätta, siis mida on ligi 20 aastat tagasi kirjutatud Roche’i näidendil praegu eesti teatripublikule öelda?
Oma kõikehõlmavas iirilikkuses osutub „Vaene loom…” parajaks pähkliks. Tekst kubiseb kõigest iiripärasest, alates meistrivõistlustest hurling’us ja lõpetades vihjetega iiri mütoloogiale. Kavalehe ridade vahelt võib välja lugeda, et tegu on nõnda iiriliku tekstiga, et seda pole varem ühtegi teise keelde tõlgitud. Ent kui tõlkija on oma töö teinud, tuleb lavastusel teost edasi „tõlkida” sealt, kus sõnalise teksti piirid ette tulevad. Tõlkida läbi mängu iirilikust üldinimlikuks.
Iseenesest siin ju võimalusi on. Metropoli vabamat ja huvitavamat elu otsima minnakse tänapäeval nii Iirimaa kui ka Eesti väikelinnadest. Eestist Londonisse kolinud lavastaja Liisa Smith on tunnistanud, et tal on Roche’i tekstiga oma isiklik suhe.
Tekib vettinud tunne
Mine võta kinni, kas see tuleneb sellest, et Smith ise on pigem äramineja kui paigalejääja või millestki muust. Ent paraku ei hakka lavastus tööle nii, et tegelasi ühes nende hingehädadega võiks sama hästi mõelda Põltsamaale või Karksi-Nuia.
„Vaene loom…” jääb Vanemuise Sadamateatris kaugeks ja suhteliselt elutuks tükiks, mis pulbitseb võõrastest nimedest ja seostest. Lõviosa nukralt koomilise näitemängu naljadest lendu ei tõuse, vaid kukub kõlatult lavapõrandale maha, publikuni jõudmata. Võib ju loota, et see oli esietenduse närv ja ajapikku loksub lavastus paika.
Laval tekib elusam tukse vaid mõnel üksikul hetkel. Valdavalt siis, kui Ragne Pekarevi mängitud ilus ja sümpaatne Eileen ja igas mõttes värvikas, ropusuine koristaja Molly (Merle Jääger) stseeni raskust kannavad. Ent ometi, hoolimata naisnäitlejate nauditavast ja nüansirohkest mängust on läbi vettinud Tartu kodu poole kõndides kuidagi vihma kätte jäänud tunne.
„Vaene loom vihma käes”
Lavastaja: Liisa Smith
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Osades: Ragne Pekarev, Merle Jääger, Hannes Kaljujärv jt
Esietendus 15. 11 Sadamateatris