fbpx

Vabasuhte värske vaimustav võlu


Andres Mähari lavastajadebüüt toob Vanemuise lavale mõistva suhtumise armukese värvikasse rolli.

Harold Pinteri 1962. aasta lühinäidendi „Armuke“ etendamine Sadamateatris tähendab ühtlasi selle juudi päritolu Suurbritannia näitekirjaniku loomingu esmakordset pääsu Vanemuise publiku ette. „Lõpuks eemaldan selle vea,“ kinnitas Mähar ise.

Veregrupiga kooskõlas

Kaks aastakümmet näitleja leiba mekkinud Mähar lisas, et siiani on ta tajunud lavastaja ameti ees tohutut aukartust. „Minu arvates tähendab see tohutult suure vastutuse võtmist ja seni pole ma kindel olnud, kas suudan seda rolli täita. Nüüd on aga midagi muutunud,“ lausus ta. „Kuidagi on nii juhtunud, et olen otsustanud kõik püssid enda kätte võtta ja paugutama hakata.“

Õigupoolest pidanuks Mähar „Armukeses“ koos Mirtel Pohlaga kaasa lööma juba kadunud Roman Baskini käe all, kuid ajapuuduse tõttu lükati seda nii kaua edasi, kuni oli lavastaja jaoks juba hilja. „Aga kui Roman mulle seda tutvustas ja ma loo läbi lugesin, sai selgeks, et minu veregrupiga sobib see väga hästi,“ meenutas Mähar.

Ometi pole Mähar loobunud ka tavapärasemast rakendusest ja nii ta peaosalise Richardina üles astubki. „Mind lavastajaks nimetada on natuke naljakas, sest tegelikult olen ma kogu aeg laval,“ naeris ta. „Õnneks on olemas selline abimees nagu kaamera: õhtuti vaatasin proovid läbi ja tegin siis mõned märkused. Alati saab paremini, aga lõpptulemusena näen seda, mida kunagi jah-sõna öeldes tüki lavastamiseks ette kujutasin.“

Julm mäng

Teise kahe osatäitja – Linda Kolde (Sarah) ja Siim Sareali (John) – suhtes jagus Mäharil vaid kiidusõnu. “Olen kõiki mõtteid trupi liikmetega jaganud ja nemad on neid peegeldanud – sellest ongi sündinud tervik. Minu arvates oleme ühise hingamise kätte saanud ja mul on selle üle ääretult hea meel,” selgitas lavastaja.

Pinteri näidendite keelt on iseloomustatud vastuoluliselt, seda on peetud absurdimaiguliseks, segaseks ja koguni asjast mööda kõnelevaks. “Aga minu jaoks võib loo kokku võtta nii, et on mees ja naine, kes armastavad üksteist jäägitult,” resümeeris Mähar. “Kuid nagu iga masin kulub, hakkab ka nende suhe ära väsima.”

Nii otsustavadki mõlemad pooled mängu kaasata armukesed, sealjuures jääb aga armastus ometi püsima. “Minu arvates ongi tüki kõige suurem võlu selles, et nad võivad seal olla üksteise vastu ükskõik kui vastikud ja julmad ja teha kuitahes palju haiget, aga lõpuks saavad nad aru, et see kõik toimub äraspidiselt just selle pärast, et nad üksteist armastavad, ja see rehabiliteerib kõik õelused,” jättis lavastaja kaardid täpsemalt avamata.

(Tartu Ekspress, 24.10.2019)