Loe

Vaatemänguline Obinitsa saaga

Rein Veidemann, Postimees
Ütlused, et teater algab garderoobist ja ooper käib ka puhvetis, peavad iseäranis paika vabaõhuetenduste puhul, kus kohalejõudmine mängupaika, auto parkimine, kehakinnitus, tuttavatega suhtlemine («kus ja kuidas puhkad?») kuulub eelmängu juurde. Rääkimata sellest, et lavastajad peavad ka ise tähtsaks kohavaimu olemasolu (näiteks Roman Baskini lavastatud William Shakespeare’i «Hamlet» Rakvere lossivaremetes ja August Strindbergi «Preili Julie» Kõue mõisas). 
Tallinnast vaadates Eesti diagonaali teise otsa jääv soome-ugri kultuuripealinn Obinitsa mõjub sinna esmasattujale juba ise teatraalselt, nagu igasugune kokkupuude eksootikaga. Ikkagi Seto Kuningriik ja võrokene Kauksi Ülle selle kroonik, mõeldes tema suurteosele, seto lauliku Hilana Taarka elukäigust jutustavale näidendile «Taarka».
Esietenduse päeva õhtul kihas küla mitmesajast vaatajast-kuulajast otsekui mesilastaru. Kevadkorjest pärit mett müüdigi. Lauad lookas muust söögipoolisest, supipada lõkkel, potisetudki oma kaussidega kohal. Ja leti alt sai pitsitäie kohalikku rahvusjooki handsat.
Müüja, kaunis ja sõnakas proua, kinnitas, et kolme tunni jooksul, mis etendus käib, lahtub lonksuke vägevat sedavõrd, et võib rahuliku südamega rooli taha istuda. Nõnda sai see topkatäis hingelämmatavat võetud. Tuleneelajale paras kütus.
Lugu nagu lapitekkObinitsa Kaljude-Hõpede dramatiseeritud peresaaga algabki Eesti Vabariigi aegse viinapudelite peidiku väljakaevamisega. Riigiviin on handsa kõrval lake, praalib üks osalistest, keda mängib Ott Sepp ja kellel on mitu rolli, üks värvikam kui teine. Viin on näidendis nagu mingi demiurg, käivitab tapmistööga lõppevad kaklused, pühitseb pulmad ja matused.
Praalimist, käratsemist, lõugamist ja manamist jagub paljudesse episoodidesse. Mingil hetkel ootad, kuidas küll kuulduks sosin seto murrakus. Võrukeelset luulet on ju saadud lugeda, on seda kirjutanud Kauksi Üllegi ja seal on palju sosinat, mida pole võimalik tõlkida kirjakeelde. Aga siin valitsevad forte ja afektiivsus. Obinitsa saaga on läbinisti seto kiilin ning kui seda kõnõldasse kiiresti ja kirglikult, siis võib Põhja- või Kesk-Eestist pärit inimesel jälgimisjärg käest ära kaduda, nüansside tabamisest rääkimata.
Lugu isegi on nagu lapitekk, mistõttu tuleks enne mängupaigale minekut tingimata näidendi lühikokkuvõte raamatu mõõtu kavast läbi lugeda. Nagu ooperis libreto. Muidu muutub vastastikuse suguluse ja tegelastevaheliste suhete tuvastamine keerukaks. Ivvanil ja Kati Kaljul ju viis tütart!
Näha saab Manni ja Jaani ning Alli ja Niilo teineteiseleidmist. Ega vabaõhuetendus karakterite süvajoonist vist eeldagi. Seda enam, kui eesmärk on eepiline kujutus. See rõhub vaatemängulisusele ning toda kunsti lavastaja ja näidendi kaasautor Ain Mäeots valdab. Kogu Vanemuise trupp töötab nagu igiliikur, nii et mõtled teatava hirmuga, kas seda esietendusel pakatanud mängurõõmu jagub terveks alanud nädalaks, mil peaaegu igal õhtul rahva ette astutakse.
Mängitava loo sisse on põimitud seto kombeid, kirmast, ristseid ja pulmi – kõik see aina suurendab tüki etnograafilist väärtust. Kaljude maja õu kajab mitmehäälsest seto laulust. Matrjo Hõpe (Merle Jääger) poja tapmise järel saab kuulda ehtsat itku. Etenduse rütmi ja aktsente kujundab pasunakoor Eller Brass. Publikut ahhetama panevaid vaatemängulisi episoode igatahes jagub, olgu selleks perenimede väljamõtlemist saatev maagiline tants või siis Niilo Hodju (Veiko Porkanen) ning Jaan Rõõmuse (Artur Linnus) saabumise järgne teater teatris.
Rituaal vabas õhus
Teises vaatuses, mis räägib Kaljude ja Hõpede elust 1940. aastast kolhooside rajamiseni ning mille sümbolina mõjub loojuva päikese paiste majale, on üks peaaegu et muusikaližanrit esindav number saksa ohvitseri ja seto naise tants elava (!) grammofoni saatel. On ka praegusajaga seotud nükkeid (etenduse algul nuhvliga kõnelemine, nuhvliks lauatükk, Rasputini segiajamine Putiniga jms).
Kaljude ja Hõpede pereloo uurimine tõi draama autori sõnul esile aina hullemaid juhtumeid. Eestlaste kannatusaastad 1940ndatel olid «kujuteldamatu hakklihamasin», kirjutab Kauksi Ülle kommentaaris näidendile.
Obinitsa kahe pere lugu muutub üldistuseks, kirjeldades paljude eesti perede saatust, suvelavastus on määratud kõike seda vaid markeerima. Kaasa- ja äratundmisest sündiva katarsise (meenutan siinkohal kas või Jaan Kruusvalli «Pilvede värve») kogemiseks läheb vaja suletud ruumi.
Vabaõhuetendus on olemuselt teatri ja publiku ühine rituaal. See kehtib «Obinitsa» kohtagi. Nüüd jääb oodata Kauksi Üllelt samanimelist romaani, loodetavasti mõlemas, seto ja eesti kirjakeeles.

08.07.2015