Vaatemäng käib üle keerulise loo
Tartu Postimees, Kristi Ruusna
Kaili Viidase lavastatud Nikolai Nossovi ulmelugu «Totu Kuul» Vanemuise väikses majas tekitas täiskasvanud vaatajas vastakaid tundeid. Aga lastes?
Kunstnik Kristiina Lõuk on teinud vaimustava vaatemängu. Videoprojektsiooni ja lavakujundusega loodud kujutluspildid Kuust, Lillelinna marakannide igapäevast ja teistest väljamõeldud ruumidest olid põnevad jälgida. Leidsin end nii mõnelgi korral ootusärevuses: mis järgmisena juhtub.
Teisest küljest on aga Kaili Viidase ja Sven Karja loodud dramatiseeringut raske jälgida. Esimeses vaatuses paistab see küll kaunilt jutustav, kuid teises vaatuses on laval ajahätta jääv rahmeldamine.
Vaieldamatult on väikestel vaatajatel Totu (Priit Strandberg) ja Pontsu (Rein Pakk) seiklusi huvitav vaadata. Lugu seevastu kipub kaotsi minema rohkete kõrvalliinide, mõningate ajahüpete ning keerukate mõistete sekka.
Noor vaataja väsib
Noorele vaatajale mõeldud lavastustes osutub tähtsaks faktoriks aeg. Siin ei ole see ehk kõige optimaalsem, muutes pika esimese vaatuse lõpuks noore publiku kihelev-lobisevaks, teise vaatuse lõpus juba väsinuks.
«Totu Kuul» seab vaatajale ülesande enne tutvuda raamatu sisuga. Selle tundmine muudab lavaloo arusaadavamaks ning värvilise lavamängu nauditavamaks ilmselt noorele ja ka täiskasvanud vaatajale.
Taibu (Ragne Pekarev) keemiakatsed, politseinike ja pättide (Hendrik Vissel, Jaanus Tepomees) mängulis-ekspressiivsed rollisooritused, Kalmare (Ott Sepp) kurjakuulutav longu vajunud kehakeel ning kähe kõnemaneer olid laval siiski põnevad jälgida.
Vaatemängu pakkusid rõõmsameelsed, lapse tähelepanu eriliselt köitvad lillemustrilised Lillelinna elanike kostüümid ning Kuu kodanike mustvalge kurjakuulutavalt viksviisakas rõivastus. Hulganisti elevust saalis tekitasid skafandrid.
Esimeses vaatuses keskendutakse õnnetu juhuse tõttu esimestena Kuule jõudnud Totu ja Pontsu avastustele ja ärile ning päästeoperatsioonile suundumise ponnistustele.
Teine vaatus on seevastu tegevusliinide läbipõimunud segadus, kus jäävad mõistetamatuks pikk tagaajamisjant, mitme äri luhtumine, tegelaste omavahelised kesiselt põhjendatud suhted ning Totu aktsepteerimine Lillelinna tobukesena.
Tugev kapitalismikriitika on originaalteosele omane. Lavastuses läks see teema justkui kaduma, mattudes mõistete seletamisse.
Venivad kirjeldused
Ilmselt oleks väike vaataja mõistnud aktsiaid, pankrotte, parlamendi-pulamendi tegevust, puhast kasumit ja muid termineid lihtsustatud tegevuse kaudu paremini. Selle asemel püüti seda kõike mõistetavaks teha venima kippunud kirjeldustega (kuigi kirjeldustele pakkusid tuge videoillustratsioonid).
Kaili Viidas võttis raamatuga «Totu Kuul» riski, lavastades selle rikkaliku ulmelise maailma noortele vaatajatele. Üsnagi suure tekstimahuga «Totu Kuul» ei hakanud laval toimima põneva loona, kuigi on väga vaatemänguline.
Kristi Ruusna (24) õpib Tartu ülikooli magistrantuuris teatriteaduse erialal ja kuulub Teatriteaduse Üliõpilaste Looži juhatusse. Tema artikleid on avaldatud Sirbis, Eesti Ekspressis, Müürilehes jm.