Loe

Uuskapitalistlik pastoraal lõpeb traagilise süldipeoga

Eesti Päevaleht

Sadamateatri “Romeo ja Julia” on võluv kaasaegne pastoriaal
Lavastaja Mati Unt loob konkreetset mitmetähenduslikkust

Vaimustaval kombel on Vanemuise Sadamateater täitunud gümnaasiumiklassides käivatest noortest inimestest, keda on teatrisse toonud seal etenduv Andrus Kivirähki “Romeo ja Julia”. Kus Shakespeare’i näitemängu või siis “West Side Story” juhtumused sees.
Kivirähki jutuke moderniseerib “Romeo ja Julia” lugu vahetades veritasu tabu ümber sodoomia omaks. Viimane on tänases päevas tabuna ilmselt paremini mõistetav. Teisalt on see tabudega mäng ka asi, mis sunnib noore publiku sisse peitunud vanemaid daame poole tüki pealt lahkuma.

Väljasurev meesteküla

Tegelikult on Vanemuise “Romeos ja Julias” võrdlemisi räiged teemad siivsalt lahendatud. Lambalembusest metskitse poole pööranud Tambet Tuisk on laval pastoraalselt süütu ja armas Romeo, kelle seksuaalsed eelistused ei mõjugi räigelt. Tuisule pähe tehtud lokikesed töötavad täiesti asja ette.
Juba näitemängu sissejuhatusest hakkab hargnema Kivirähki “Romeo ja Julia” loo ühiskondlik taust. Poiste tundeelu võimalused on piiratud – “Romeo ja Julia” lugu Eestimaal anno Domini 2004 leiab aset väljasurevas külas, mille hingekarja moodustavad lisaks kahele lihtsameelsele poisile külavanem ja kolhoosi endisest esimehest ätt, kes on Romeo isa.
Lavastaja Mati Unt läheb sotsiaalsete koordinaatide määramisel täpsemaks. Tema lava keskse ruumi moodustab pudedate paberite hunnik – kõik, mis on alles jäänud kohalikust külaraamatukogust. Paberite kogusega on teater millegipärast koonerdanud, hunnik oleks võinud olla märksa suurem.

Rida kindlaid märke

Märgid lavakujundusest ja tekstist (mädanenud raamatukogu motiivi ei esine Kivirähki jutustuses, see on tulnud juurde teatriteksti) kasvatavad endastt välja apokalüptilised pildid Eesti tänasest maaelust. Sinna juurde käib ka Romeo isa Oskar Mooni kujuga kaasnev kolhoosinostalgia. Vanameister Lembit Eelmäe lauldud stalinistliku varjundiga laulud annavad siin väga täpse kultuurilise märgi ühiskonnas levinud meeleoludest.
“Romeo ja Julia” on Undi lavastus, kus ta pole andnud järele oma loomulikule himule teha asju hämaramaks. Pigem vastupidi, lavastuses on tähtis konkreetsete märkide rida, mis loo ühiskondlikult paika paneb, andes ühtlasi küllaga mõtteainet õige mitmest vallast. Seekord on Unt purenud lahti paradoksi, et tõeliselt mitmetähenduslik on kunstis enamasti just konkreetne, mitte väljamõeldult hämar mitmetähenduslikkusele pretendeeriv kujund.

Nakatav elulisus

Kivirähki “Romeo ja Julia” on pisike tore postmodernne asjake ja selline on ka selle teksti teatrivariant Vanemuises. Poolteist tundi ja kuus näitlejat ja samas kõik tähtsamad Shakespeare’i asjad on ära tehtud. Ja mis kõige tähtsam – tänapäevaselt arusaadavas keeles.
Selline postmodernne käsitlus mõjub sallivalt üksikutesse diletantismi ilmingutesse. Kersti Heinloo kitsekese Julia hääl ei kanna isegi Sadamateatri ruumis, kuid tema pobinana kostvad Julia armuhüüded mõjuvad tõeselt, sest Heinloo kuju on nii tabavalt täpne. Just see võluv loomake, kellesse lokkispäisel Romeol on põhjust kõrvuni sisse võetud saada.
Žanriliselt klaarid on kõik lavastuse osatäitmised. See veidi pateetiline uuspastoraalne laad on samas nii eluline, et lausa nakatab publikut oma mängulise sõnumiga. Mistõttu ei ole ka imekspandav asjaolu, et selle kevade “Romeo ja Julia” tükid on laias laastus juba välja müüdud.

29.04.2004