Uus Vanemuine: Londoni pommitamine ja uks Euroopasse

«Siin pole ust kunagi olnud!» räuskas eile Kaarel Ird ehk näitleja Aivar Tommingas. Seda, kuhu Vanemuise vastne ninamees Aivar Mäe laseb ukse raiuda, poleks Ird uneski näinud. Rääkimata tossu koguhulgast, mida vanemuislaste tuttuus suitsumasin toota suudab.
Aigi Viira
Igal juhul on nüüdsest Vanemuise suure maja küljes klaasist uks Euroopasse. Ning uus valve- ehk siis infolaud, kus enam pensionile saadetud kooriartiste või mahakäinud näitlejaid ei kohta. Käes on blondiinide aeg. Ja värviliste koridoride-garderoobide ajastu.
«Viimati tehti neis ruumides remonti vist kadunud Irdi ajal,» on poetanud arvamuse teatrijuht Aivar Mäe. Edaspidi räägitakse neis ruumes ilmselt Mäe-ajast. Vähemasti proovisaalides, ooperi- ja balletitrupi garderoobides, koori- ja orkestritubades ning mõistagi – administratiivkorrustel.
Ning mõistagi ajavad rinna uhkusest kummi valgus- ja helimehed. Viieteistkümne miljoni krooni eest võib see teater kas või iga päev «Londoni pomitamise»-laadis valgus- ja helivaatemänge korraldada. Tänasel päeval näitab Vanemuine oma tehnikapargiga teistele Eesti teatritele sirgelt tagatulesid. Euroopa parimaks teatriks pürgiva Vanemuise ambitsioonid selle kõigega ei piirdu. Latt on lakke aetud ka repertuaari vallas – või kuidas teisiti nimetada suveprojektiks kuulutatud muusikali «Cats»? Mäe teater on mäkke tõusmas. Igas mõttes.