Uus haigla sai võimsa võidu
Jüri Saar, Mari-Liis Pintson, Tartu Postimees
Mati Karmini loodud südametunnistusega kirurgi skulptuuri sai eilsel Tartu aasta teo väljakuulutamisel enam kui kahe tuhande tartlase toetusel endale Tartu Ülikooli Kliinikum vastvalminud ravikompleksi eest.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Urmas Siigur ütles, et see linlaste tunnustus tekitab helgeid tundeid. «Loomulikult on see linnale, mitte ainult linnale, vaid kogu Eesti meditsiinile väga oluline samm ja saavutus, et selline maja valmis sai. Teeme parima, et see kõige paremal moel toimima hakkaks,» lubas Siigur.
Ehituse eellugu ulatub aastate taha. Õigupoolest, nagu Siigur nentis, pärineb kliinikumi ruumikitsikuse probleem aastast 1806. Siis kliinikum asutati. Nüüd auhinnatud ettevõtmisega hakati sügavuti tegelema kümmekonna aasta eest, esmalt kavandas kliinikum uut superhaiglat Maarjamõisa väljale. Aastal 2002 tuli arusaamine, et maksimumprogramm on liiga kulukas ega ole teostatav.
Eilse ürituse tõrvatilgaks oli, et ükski kliinikumi esindaja polnud raekotta saabunud.
«Tartu linnavalitsus oli unustanud teatada, et on üritus. Mulle helistas Karin Jaanson tseremoonialt ja küsis, kas tõesti keegi ei saanud tulla. Kuhu tulla? Milleks tulla?» muigas Siigur tagantjärele. Aga rõõmu tunnustuse üle see vahejuhtum ei kahandanud.
Ilmselge valik
Kui professor Marika Mikelsaar sai linnavalitsusest kutse Tartu teo väljakuulutamisele tulla, arvas ta juba ette, et tema kui tänavu maailma parima naisleiutaja tiitli saanu ei ole kindlasti võitja, vaid selleks on kliinikumi uus ravikompleks.
Ta pidas ka loomulikuks, et auhinna just kliinikum sai, kuna see pakub tuge ja tegevust paljudele inimestele üle Eesti.
Ka Postimehe peatoimetaja Merit Kopli usub, et kuna kliinikum töötab terve Eesti heaks, on auhind kahtlemata auga välja teenitud ja läks õigesse kohta. Enda isiklikuks lemmikuks nimetas ta Mati Karmini seamonumenti. «Siga on minu enda suur lemmik just selle pärast, et ta on nii vaimukas,» lisas ta.
Turuhoone juurde jaanuaris tõstetud seaskulptuuri eest sai aukirja skulptor Mati Karmin, kes kasutas juhust ka linnavalitsust kiita ja julgustada uusi skulptuure püstitama ning kinkis linnapea Urmas Kruusele «Suudlevate tudengite» hõbedase miniatuuri.
Karmin põhjendas, et skulptuuri valmistamine on käkitegu, aga eeltöö ja seda saatev kemplus on väsitavad. Nii oli omal ajal ka «Suudlevate tudengitega», mis, nagu Karmin kümne aasta taguseid lehti sirvides uuesti avastas, tembeldati toona poliitiliseks monumendiks.
«Igaühe vastu, kes tegutseb, on Eestis vastujõud, aga eks see kurnab,» rääkis Karmin. «Üks linnapeaks pürgija, kes küll linnapeaks ei saanud, sarjas eelmist linnavalitsust, et need on teinud suudlejate kuju ja pannud Jaani kirikule vaskplekist katuse.»
Ka siga ei tulnud ludinal, meenutas Karmin: «Eks seale oli kultuurirahvastki vastu. Kuidas nii auväärsesse kultuuriinimeste ritta Emajõe kaldale võib siga panna. Lõpuks ikkagi skulptuurid teevad linnaruumis hea tunde.»
Mitte tiitli pärast
Tasku nime kandva kaubandus-, meelelahutus- ja konverentsikeskuse valmimise eest võttis linnavalitsuselt aukirja vastu Estiko juhataja Ain Tammvere. «Ega me maja diplomi pärast tegema ei läinud. Tegime ideed ja sisu. Kui aga võrdleme võitjaga, siis erasektoril on raske võistelda avaliku sektoriga, aga me oleme tulemusega rahul,» sõnas ta.
Linnapea Urmas Kruuse ütles, et ta ei ole kade selle peale, et juba mitmendat aastat järjest ei saa peaauhinda linna enda saavutus.
«Linn teeb nagunii palju objekte, see on linna kohustus,» nentis linnapea. Kruuse ise nimetas oma selleaastaseks emotsionaalseimaks elamuseks rokkooperit «Ruja».
Rõõmu «Ruja» eest saadud tunnustava aukirja üle tundis ka Vanemuise teatrijuht Paavo Nõgene.
«Arvan, et «Ruja» on teinud selles mõttes ajalugu, et lavale on pandud ansambel, kelle tegijatest enamik on veel meie seas,» rääkis Nõgene. «Ei ole ka mujal maailmas eriti tihti räägitud ühe ansambli lugu teatrietenduse kaudu. Tegu oli suure õnnestumisega: Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper olid kokku kirjutanud väga hea libreto, mis kandis lavalugu edasi.»
Tartlased pidasid tunnustuse vääriliseks ka vanasse pärmivabrikusse sisse seatud Tartu Kultuuritehast.
MTÜ Tartu Kultuuritehas konsultant Berk Vaher usub, et siin andsid oma hääle ka need, kes pole ise sinna majja veel jalga tõstnud.
«Isegi inimesed, kes seal ei käi, tunnevad, et sellist asja on linna vaja,» rääkis ta ja tõdes, et talle ei meenu varasematelt Tartu tegude üritustelt nii suurt tunnustust vabatahtlikule tegevusele.
Merit Kopli tänab ka aktiivseid Postimehe lugejaid, kuna iga aastaga on Tartu aasta teo valimisest osavõtjaid üha rohkem. Eelmisel aastal andis oma hääle ligi viis tuhat lugejat, tänavu oli hääletajaid täpselt 6001.
Kui ka Tallinnas seesugune konkurss toimuks, jääks pealinn Tartule kardetavasti alla, mõtiskles Kopli tallinlasena. «Mulle tundub, et nii palju suuri tegusid Tallinna pealt kokku ei korjaks,» täpsustas peatoimetaja.