fbpx

Utoopilised sketšid minevikust


Lavakate diplomitöödest kirjutamine on alati seotud eetilise dilemmaga – ühest küljest tahaks ju tublimaid kiita, teisalt – kuidas sa ikka kedagi esile tõstad, kõik on ju alles üliõpilased ja seni võiks kriitikumalakas materdamise asemel vaikida.
Piitsa ja präänikut tuleb juba pärast kooli ukse sulgemist rohkem kui vaja.
Jäägu sedapuhku nii – Vanemuise ja kõrgema lavakunstikooli koostöös Ain Mäeotsa lavastajakäe all ja Liina Undi kujunduses sündinud Tom Soppardi “Utoopias” ei langenud ükski üliõpilane ansamblist välja.
Teatrit laia žestiga liigitada püüdes räägitakse tavaliselt lavastajateatrist ja näitlejateatrist. Vähem autoriteatrist, aga seda “Utoopia” on. Lähimineviku teatrimaastikul astub “Utoopia” kõige enam vast Jaan Unduski ja Tartu Teatrilabori “Goodbye, Viennaga” ühte jalga. Ja ehk ka Kõivu-Pedajase kümnendi eest valminud “Filosoofipäevaga”. Mitte niivõrd sellepärast, et kõigis neis tekstides distsipliinina määratletav filosoofia üheks peategelaseks on (vähemalt tekstiliselt), vaid eelkõige selgelt tajutava autori kohaloleku tõttu.
Lavastajale on sellised näidendid loomulikult keskmisest raskemad teha. Tekstid, mis nii aktiivselt omaenese maailmas iseennast põhjendavad, siiski ise ennast ära ei lavasta. Ühelt poolt jääb juures viibiv autor lavastajat kammitsema, ei luba oma maailmale selgepiirilist kontseptuaalset opositsiooni tekitada; teisalt ärritab lavastajat tavalisest sügavamalt kaevama. Aimatavaid allhoovusi hoomatavaks peavooluks tõstma. Läbivat joont täpselt fikseerima, nii et vaataja ja näitleja küll koos ühest nöörist kinni hoiaksid, aga samas teineteisest sõltumatute pilkudega maailma (l)avastada saaksid.
Nagu vanasti lasteaias – kui kasvatajal rühm põnne linnaruumis punktist A punkti B küütida oli tarvis, pidid kõik nöörist kinni hoidma – juhtiv ja kontrolliv nööriots jäi kasvataja kätte. Siinpuhul veel eriti, sest näidend koosneb ju sisuliselt segipaisatud aja ja ruumisuhetega sketšidest.
Lastel ja teatrivaatajatel on palju ühisjooni – üks neist on sõltumatu, ennastpühitsev anarhism. Ole siis mees ja hoia punt kontrolli all, ühisel teel. Mäeotsa lavastus saab sellega hakkama, tõsi, esietenduse rabeduses kaovad küll mõned ilmakodanikud, kuid hiljemalt paarisaja meetri pärast leitakse nad jälle üles. Nii lavalt kui saalist.
Siiski, mina oleksin eelistanud veidi rohkem ja jõulisemaid lavastuslikke kujundeid. Nagu hetk, kui Belinski (Jaak Prints) enne maskiballile minekut toe-tab oma ilusa lilla kuuega kogemata vastu seina, millele kriidiga Mihhail [Bakunin] kirjutatud, ja kuue määrib. Legendaarne papi Ernits olla Tartu peal nööriga parandatud kingades patseerinud.
Vaieldamatult väärib esile-tõstmist Liina Undi kunstnikutöö. Vaata kust otsast tahad – ruumilahendust, kostüümi või rekvisiiti. Kahtlustan, et see on esimene lavastus Sadamateatris, mis selle mobiilse ruumi võimalusi peaaegu sajaprotsendiliselt ära kasutab. Ning autentsed ajastukostüümid black boxis on lihtsalt väga hea mõte, sellest pole või-malik rääkida, seda peab nägema, kuidas see tööle hakkab.
Kokkuvõtlikult – Vanemuise eelmine, suts aia taha läinud hooaeg tuleks ära unustada ja tänast päeva vaadata. Patt oleks kurta!