Urmas Lennuk: usun, et publikut on võimalik positiivselt provotseerida

Oliver Kund, Tartu Ekspress

 

Oktoobris pistsite draamajuhi koha nimel rinda kuue konkurendiga, kohtusite trupiga ning võlusite ära aukartust- äratava konkursikomisjoni, pannes Vanemuise juhi Paavo Nõgene vaid napilt sedastama: „Ootame Urmas Lennuki ideede teostu- mist.“ Mida te neile rääkisite?

See on pikk jutt. Trupp ja konkursikomisjon küsis üsna põhjalikke ja sisulisi küsimusi. Kõigiga läks ikka kõvasti rohkem aega, kui plaanitud. Süveneti, aga igasugune konkurss on veidi õnnemäng. Arvan, et kõik kandideerijad võtsid asja tõsiselt ja hea õnne korral oleksid kõik suutnud konkursi võita ja draamajuhi tööd väga hästi teha.

Öeldakse, et nagu akadeemiline nii on ka teatrimaailm egode maailm. Millise piitsa ja präänikuga draamajuht Urmas Lennuk oma eesmärgid saavutab?

Looming ongi parajalt egoistlik. Ilma teatava egoismita poleks Tartus Jannsenid suutnud midagi korda saata. Menningust ja Irdist rääkimata. Mati Undi teoses „Via Regia“ on lausa koht ülimast egoismist, kus tegelane püüab ohverdada oma pereelu kunsti nimel. Mis seegi muud, kui egoism. Aga – ei tohi segi ajada kasuahnet egoismi selle egoismiga, mida kannavad endas loomingulised inimesed. Tooming, Hermaküla, Unt, Vahing jt – ilma nende positiivse egoismita poleks teatriuuendust toimunud. Sellises seltskonnas muutuvad piits ja präänik paratamatult kasututeks rekvisiitideks. Loovat inimest saab motiveerida üksnes loovate võimaluste loomisega. Olgu see siis piits ja präänik koos.

Huvitaval kombel valisite oma meeskonda tugevaimad konkurendid draamajuhi konkursilt – endise draamajuhi Sven Karja ja Rein Paku. Miks see nii läks ja millist rakendust meestele annate?

Mõlemad mehed on väga erineva suunaga ja seega draamale väga vajalikud. Ilma sisemiste vastuoludeta oleksime lihtsalt üks soe sõbralik kamp klubiõhtul. Ja see on igav. Tartu ning Lõuna-Eesti vaataja pole loll, et ta sellest aru ei saaks. Aga vaataja pärast teater toimibki. Seega – mida rohkem elavat dialoogi on teatri sees, seda rohkem on vaatajal sellest „tolku lõigata“.

Täna on teie teine ametlik tööpäev ja olete saanud Vanemuise hingeelu põgusalt nuusutada. Mis murelikuks teeb? Mis „rohtu“ „patsiendile“ esimesena tarvis läheb?

Õnneks võin juba talve ja kevade pealt tõdeda, et Vanemuise draamatrupp pole laatsaret, kus peaks pidalitõbistele kellukesi kaela siduma. Tegemist on väga tugeva trupiga, kes lihtsalt on jõudnud mingisse uude tasandisse, kus vajatakse uusi, varasemast erinevaid ülesandeid.

Kindlasti on ka midagi, mis rõõmustab ja rahulolu pakub. Mis see on?

Väga tugev trupp. Väga tugev meeskond. Aga kas see rahulolu pakub? Pigem seab suurema vastutuse, kui eeldasin. Kardan, sest see maailm on valmis liikuma järgmisele tasandile. Peamine, et ma neile kaikana kodarasse tolknema ei jää. Küll siis asi veereb.

Mille poolest Vanemuine teie pikaajalisest koduteatrist – Rakvere teatrist – erineb?

Tegelikult ei erine mitte ükski teater maailmas teineteisest olulises. Ja oluline on minu jaoks see – me ei tea, kuidas see mõnikord võimalik on, aga õhtul algab alati etendus.

Olete öelnud, et Vanemuise trupis on palju avastamata näitlejaid ja lavastajaannet. Kuidas õnnestuks see välja tuua?

Töö ja visadusega. Usalduse ja vaatajapoolse usalduse krediidiga. Mulle tundub, et tartlased on selleks valmis. Ma pean sellesse uskuma. Vastasel juhul oleksin ma juba ette läbi kukkunud.

Urmas Lennuki sõnad on, et publiku saab mõtlema panna neid pisut provotseerides. Seega peaks Vanemuise mängukava olema tulevikus senisest enam eksperimenteerivam, stampidest üle astuma?

Need sõnad kõlasid küll ühes konkreetses kontekstis, aga sisuliselt olen sellega päri. Ma ei unista enam maailma muutmisest. See on võimatu. Aga ma usun, et inimesi on võimalik positiivselt provotseerida. Kui vaataja esitab enesele küsimuse, on teater oma esmase eesmärgi täitnud. Edasi on kõik juba vaimne puhastulu. Aga rahustuseks võin kinnitada – eesmärk ei ole teha avangardi avangardi pärast. Iga asi peab olema sisuliselt põhjendatud ja tasakaalus.

Olete hinnatud näitekirjanik. Kas Vanemuise draamajuhi kohale asumine sunnib seda tööd kõrvale jätma või äkki hoopis vastupidi – avab Lennuki näidenditele tee Vanemuise lavalaudadele?

Olen esialgu kõik pakkumised kõrvale lükanud ja keskendun põhitööle. Mõned sabad siiski veel on. Kirjutamine ei ole kerge – viimased aastad on väga rasked olnud. Olen otsinud uusi võimalusi ja suundi, mis minu käekirja ja maailmavaatega sobiksid. Subjektiivselt tundub, et minu tekst suundub siiski rohkem proosasse. Aga kindlasti kasutan oma teatrialaseid kogemusi koduteatri huvides 100%, et olla kaasas lavastajatel, dramaturgidel, autoritel, tõlkijatel lisaks näitlejaile.

Mis saab edasi telesarjast „Õnne 13“?

Loodan väga, et Teet Kallas suudab üle saada oma valust ja „Õnne“ vaatajad toetavad teda sel raskel hetkel, kui ta peab uuesti jätkama. Ning on mõistvad. See on emotsioon, mille vastet mina pole pidanud sügavamalt tundma õppima. Annaks taevas, et keegi meist ei peaks. Usun „Õnnesse“ väga. See on osa eestlaste maailmavaatest.

Üsna meie vestluse alguses avaldasite lootust, et Vanemuine võiks Tartu linnapildis rohkem välja paista, kaalu anda. Kuidas seda ette kujutate?

Nõnda, et tartlane märkab ja mõtleb – see, mis mulle meie linnas meeldib, on MINU TEATER – MINU VANEMUINE.

Kas Urmas Lennuki perekonnast saavad nüüd tartlased?

Ma valetaks, kui ma ütleksin, et minust ja mu perest saavad kindlasti tartlased, aga Karlova võttis mind nõnda kaunilt vastu, et ma pean tartlaste ees juba ette sügava kummarduse tegema. Seega – ma ei luba ega välista midagi. Tartu ja tartlased on mulle sümpaatsed, aga tartlaseks ei saada üleöö. Selleks peab kasvama enda sees.