Loe

Unt lavastab, oh issand küll

Postimees

Mis sa siin kohe pärast esietendust oskad ikka öelda? Tore oli töötada lemmiknäitlejatega, seda muidugi.
Henrik Ibsen, keda Jan Kott on nimetanud Põhjala Freudiks, tundub esmahetkel olevat väga konstrueeriv well-made-play-mees.
Ometi on kõigisse tema tükkidesse programmeeritud mingi lahendamatu saladus. Kui autorilt endalt kord küsiti, kes pani «Kummitustes» õieti lastekodu põlema, kas pastor Manders või Engstrand, vastas Ibsen, et nii rasketele küsimustele ei oska tema vastata! Ja need trollid ja deemonid ja telesugestioonid…
«Ehitusmeister Solness» on ju lugu…millest? Permanentsest süütundest, mehe hinges peituvast anima’st, generatsioonide vahekorrast ja looja eluteest…abielust, õnnest, ambitsioonist, naishingest mehes, unenäost, elutöö mõttetusest? Kust meie päriselt teame, mida Ibsen mõtles? Kui me väga sageli isegi ei tea, mida me mõtleme.
Ibsen nimetas seda oma kõige isiklikumaks, seega isegi autobiograafiliseks näidendiks. Ega kunstniku elu ja mured mullegi just väga võõras temaatika ole. Noh, noori ma küll ei karda nagu Ibsen ja Solness, mul on oma nišš ja kellelgi jalus ma ei ole – mida ei saa alati kolleegide kohta öelda. Tööprotsessis tuli meile tihti meelde Tammsaare «Tõde ja õigus» ja Tiina, kes tuleb juba stagneerunud Indrekult nõudma ammu antud lubaduse täitmist.
Sümbolismile oli vertikaalne mõõde väga oluline. «Väike Eyolf» lõpeb Allmersi sõnadega: «Üles mäetippude poole. Tähtede poole. Ja suure vaikuse poole.» «Johan Gabriel Borkmani» tegelased annavad ülal kõrgendikul teineteisele kätt. Ja viimse näidendi «Kui me, surnud, ärkame» lõpus viib lumelaviin Rubeki ja Irene alla kuristikku.
Eksistentsiaalpsühhiaater Ludwig Binswanger: «Ibsen paistab öelda tahtvat, et kõrgusesse ronimise kõrval on veel teine vertikaalne tee – end-üles-kanda-laskmine õnne, väliste olukordade läbi – see, mida roomlased fortuunaks nimetasid. Ja selles peitub juba ka potentsiaalne kukkumise oht.»
Tekst oli vanahärra Sepamaal tõlgitud omal ajal ja väga arhailine. Loomulikult on seda värskendatud. Lühendusi on ka. Viimane lause pärineb teisest, Ibseni viimasest näidendist. Muusika on Vivaldist Einstürzende Neubautenini.
Korra oli mure, et lavastus on liiga konservatiivne ja akadeemiline. Ei homo-, lesbi-, sado- ega masovärki, vägivaldagi peaaegu mitte. Vastutulek publikule? Üks vanaproua ollagi juba nutma hakanud, kuuldes, et Unt jälle lavastab. Oh issand küll! Kuid ehk kompenseerivad seda kohatut (episoodilist) mõõdukust etendusse salaja peidetud külm künism ja kuum romantika?

15.11.2004